tema hoiab alal oma valvsuse, sõnakuulmise ja hoolitsuse ilme.
„Tema isand tuli valge mehega kõneluselt tagasi ja läks pikkamisi tänaval olevasse postaeda. Kõik rõõmustasid, nähes tema tagasitulekut, sest kuni tema oli ära, ei kardetud mitte ainult, et teda võidaks tappa, vaid ka seda, mis tuleb siis. Jim läks majja, kus asus vana Doramin, ja jäi kauaks ajaks buugiste asunikkude peamehega. Kahtlemata arutas ta seal, kuidas nüüd talitada, kuid ükski polnud nende kõnelust kuulamas. Ainult Tamb’ Itam, kes hoidus uksele võimalikult lähedale, kuulis oma isanda ütlevat: „Jah. Mina annan kogu rahvale teada, et selline on minu soov, kuid teiega, oh Doramin, räägin ma kõige enne ja nelja silma all, sest teie tunnete minu südant sama hästi, nagu mina teiegi oma ja tema suurimat soovi. Ja sama hästi teate ka seda, et minul pole muud südamel, kui aga rahva hüve.“ Siis tema isand, kergitades ukseesise riide, astus välja ja tema, Tamb’ Itam, sai heita üürikese pilgu vanale Doraminile maja sees, kes istus toolil, käed põlvil, ja vahtis oma jalgade vahele. Peale seda ta järgnes oma isandale kindlusse, kuhu oli kutsutud kõik buugiste vanemad ja Patusani elanikud nõupidamiseks. Tamb’ Itam oli lootnud, et tuleb võitlus. „Mis seegi muud oleks olnud, kui teise mäe võtmine?“ hüüdis ta kahetsedes. Siiski, paljud arvasid, et röövhimulised võõrad, nähes linnas nii palju relvastatud ja võitlusvalmeid mehi, ise paremaks peavad ära minna ja et oleks hea, kui nad tõepoolest läheksid. Sest ajast saadik, kus Jimi tulekust teatati kahuripaugu ja suure trummi põristamisega, kadus hirm Patusanist, vaibudes nagu laine kaljul, kuna järele oli jäänud ainult ärevuse kobrutav vaht, uudishimu ja lõpmatud oletused. Pooled elanikud olid kaitsmise otstarbel oma majadest välja aetud ja elasid pahemal pool jõge tänaval, koondudes kindluse ümber ja hirmul oodates, et nende mahajäetud eluasemed võivad iga hetk leegitsema lüüa.
