et hüüda: „Ta oleks mul peaaegu käest ära lipsanud. Mina ei saanud temast kuidagi taipu. Kes ta oli?“ Ja kui oli mulle metsikult otsa vahtinud, jätkas ta rõõmutsedes ja irvitades. Minule paistab praegu selle kahe kõnelus seal üle lahe kõige surmlikuma kahevõitlusena, mida saatus lõppu teades vaatles külmal pilgul. Ei, tema ei pööranud Jimi hinge sisemust väljapoole, kuid ma ei arva eksivat oletusega, et vaim, mida tema kuidagi ei küündinud mõistma, pidi küll maitsma selle võitluse kogu kibedust. Need olid saadikud, keda maailm, millest ta oli loobunud, läkitas teda tema paos taga kiusama — valged mehed „sealt väljast“, kus elamiseks tema ei arvanud end küllalt heaks. See oli kõik, mis teda tabas — ähvardus, vapustus, hädaoht tema tööle. Mina arvan, et just see nukker, poolpahane, pool-alistunud tundmus, mis läbis siin-seal öeldud Jimi vähesed sõnad, hämmastaski Browni nii väga tema iseloomu selgitades. Mõned suured mehed võlgnevad oma suuruse eest tänu just võimele, avastada neis, keda nad valinud oma tööriistadeks, selle erilise tugevuse, mis hädavajaline tehtavaks tööks, ja Brown, nagu oleks ta tõepoolest suur, omas saatanliku ande, et leida oma ohvris selle nõrgemad ja tugevamad jooned. Tema tunnustas mulle, et Jim polnud sellest sordist, keda võidetakse roomamisega, ja nõnda siis hoolitses Brown selle eest, et esineda mehena, kes astub kõhklematult vastu õnnetusele, hukkamõistmisele ja hädale. Mõnede kahurite salajane sissevedu pole ometi kuigi suur kuritegu, seletas ta. Mis aga puutub Patusani, siis kellel on õigus öelda, et tema poleks tulnud kui paluja? Sealne põrgurahvas tulistanud teda mõlemalt jõekaldalt, ilma et ükski oleks esitanud talle ainustki küsimust. Selline seletus oli selge häbematus, sest tõepoolest oli Dain Warise energiline teotsemine kõrvaldanud suure õnnetuse. Brown ju ise jutustas mulle, et nähes asunduse suurust, tema oli kohe otsustanud peale toetuspunkti leidmist tule pista pahemale ja pa-
