selles rahus nälga? Mina pole argpüks. Ärge olge aga seda ise. Tooge nad siia või meie oskame kõigi kuradite nimel nõnda toimida, et saadame pool teie rahulikku linna ühes enestega suitsus taeva poole!“
„Seda mulle jutustades ta oli hirmus — see piinatud meheluukere, mis nii kõverasse kistud, et nägu tuli põlvede kohale, ja mis lamas selles viletsas onnis haletsemisväärsel asemel, tõstes vahetevahel pead, et õelas võidurõõmus mulle otsa vahtida.
„„Seda ütlesin talle — ma teadsin, mis öelda,“ algas ta jällegi, esiti nõrgalt, kuid varsti kihutas ta enda uskumatu kiirusega oma põlguse metsikusse väljendusse. „Meie ei mõtle elavate luukeredena metsa hulkuma minna, et langeda seal üksteise järele sipelgaile saagiks, kes asuvad juba enne meie kallale, kui oleme täiesti surnud. Oh ei!…“ „Teie ei vääri paremat saatust,“ ütles tema. „Ja mida väärite teie, kes te võtate suu täis oma vastutusest, süütuist eludest ja põrgulikust kohusetundest?“ hüüdsin mina. „Mida teate teie minust rohkem kui mina teist? Mina tulin siia toitu saama. Kas kuulete? — toitu meie kõhtude täiteks. Ja milleks tulite teie? Mida teie küsisite, kui tulite siia? Meie ei nõua teilt midagi, kui aga võitlust või vaba läbipääsu tagasi sinna, kust tulime…“ „Mina võitleksin teiega kohe,“ ütles tema oma väikesi vuntse puutudes. „Ja mina laseksin enda teist kohe maha põmmutada ning õnn kaasa,“ vastasin mina. „Siit teise ilma karata on sama hea kui kustki mujalt. Minule aitab mu maisest õnnest. Kuid see oleks liig kerge. Minu lootsikus on ka teised inimesed ja, jumala eest, mina pole seda tõugu mees, kes kargab hädaohust välja ja jätab teised lommi,“ ütlesin mina. Tema seisis natuke aega mõttes ja tahtis siis teada, mis ma olen teinud („seal väljas“, ütles tema, näidates peaga mööda jõge allapoole), et nõnda huupi ümber kolan. „Kas oleme selleks kokku astunud, et teineteisele oma elulugusid jutustada?“ küsisin temalt. „Mis
356
