Mine sisu juurde

Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/32

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ujub varjatud sadama vees. „Kui ühetasaselt ta sõidab,“ mõtles Jim imestades ja tundis nagu tänu taeva ja mere sügava rahu vastu. Niisuguseil korril olid tema mõtted täis vägevaid tegusid: ta armastas neid unistusi ja oma kujutletud saavutusi. Nemad olid tema elu parim osa, selle salajane tõde, varjatud reaalsus. Neis oli määratu mehisus ja ebamäärasuse võluvus, nad möödusid temast sangarlikul sammul: nad kandsid tema hinge endaga kaasa ja joovastasid ta piiramatu eneseusalduse jumaliku nõiajoogiga. Polnud midagi olemas, millele tema poleks söandanud silma vaadata. Talle meeldis see mõte sel määral, et ta naeratas endamisi, pilk hooletult ettepoole pööratud; ja kui ta juhtus tagasi vaatama, siis nägi ta sõiduvee valendavat juga, mille laevakiil vedas merele sama sirgelt, nagu pliiats oma musta joone kaardile.

Tuhaämbrid kolisesid, liikudes kütteruumi ventilaatoreid mööda raginal üles ja alla, ja nende plekkriistade plärin ennustas talle tema valveaja peatset lõppu. Ta ohkas rahuldunult, samuti aga ka kahetsevalt, et peab lahkuma sellest imelisest rahust, mis turgutas tema mõtete seiklevat vabadust. Ta oli ka pisut unine ja tundis mõnusat uima läbi liikmete valguvat, nagu oleks veri kogu tema kehas muutunud soojaks piimaks. Kapten oli tasakesi üles tulnud, püdžama seljas ja ööjaki hõlmad pärani lahti. Näost punane, ainult pooleldi ärkvel, pahem silm pilukil, parem jõllitades arutult ja klaasiselt, nõnda ulatas ta oma suure pea kaardi kohta ja kratsis uniselt oma küljekonte. Tema paljas ihus tundus midagi nilbet. Tema katmata rind läikis pehmelt ja võitult, nagu oleks ta magades oma rasva välja higistanud. Ta tegi mingi elukutselise märkuse karedal, elutul häälel, mis sarnanes puuviili kähiseva kõlaga kuski lauaserval; lott tema kahekordse lõua all rippus, nagu oleks ta mõni lõuapärade külge seotud kott. Jim kargas üles ja tema vastus kõlas täis aupakkumust; kuid see vastik ja lihav kuju, ilmudes talle nagu esimest korda avasta-

32