tanud oma eesmärgi vähema vaevaga. Tema oli oma teadmisi rohkem suurendanud kui need, kes olid töö teostanud. Kui kõik põrkasid tagasi, siis — ta tundis seda kindlasti — tema üksi oleks teadnud, kuis talitada tuule ja mere tühiste ähvardustega. Tema teadis, mis neist arvata. Kainelt vaadatuna need paistsid põlgusväärseina. Ta ei märganud endas erutusejälgegi ja hämmastava sündmuse lõpptulemuseks oli see, et tähelepanematuna ja lärmitsevast poistekarjast eraldatuna tema rõõmutses värske kindlusega oma seiklusihas ja mitmekülgse julguse teadvuses.
TEINE PEATÜKK.
PEALE kaheaastast õppimist läks ta merele ja astudes oma kujutlusvõimele nii tuttavasse valdkonda, leidis selle imelikult kehvana seiklusist. Ta tegi palju reise. Ta tundis olemise maagilist monotoonsust taeva ja vee vahel: ta pidi kannatama inimeste arvustust, mere nõudlikkust ja proosalist valjust igapäevases töös, mis annab leiba, kuid mille ainsaks tõsiseks tasuks on täielik armastus töö enda vastu. See tasu jäi tal tulemata. Kuid ta ei saanud taganeda, sest pole ju midagi võluvamat, kainestavamat ja orjastavamat kui elu merel. Pealegi, tema väljavaated olid head. Ta oli heade kommetega, ustav, leplik ja oma kohustes läbi ja läbi teadlik; ja juba üsna noorena sai ta suurele laevale esimeseks ohvitseriks, ilma et kunagi oleks ennast merel maksma pannud neil juhtudel, mis tõestavad päevselgelt inimese sisemist väärtust, tema loomuse visadust ja olemuse tublidust; mis avastavad tema vastupidavuse määra ja tema pretensioonide salajase tõe mitte ainult teistele, vaid ka temale endale.
Ainult üks kord kogu selle aja jooksul võis ta jällegi pilgu heita mereviha tõsidusele. See tõde ei ilmutu mitte nii sagedasti kui arvatakse. Tormide ja
