tis sagedasti põlgusega alla rahulikule katusterodule, mille lõikasid pooleks pruunid jõe vood, nagu oleks ta inimene, kes on määratud hiilgama keset hädaohte, kuna ümbritseva tasandiku serval laialipillatult tõusid ähmase taeva poole püstloodis tehaste korstnad saledaina nagu pliiatsid, sülitades vulkaanidena suitsu. Ta võis näha suurte laevade mereleminekut, jämedapalgiliste praamide alatist liikumist ja väikeste lootsikute libisemist kaugel sügaval jalge all ühes virvendava säraga eemal merel ja lootusega vahelduvaks eluks seiklus-maailmas.
Alumisel laevalael kahesaja hääle suminas sattus ta unistama ja maitses juba ette oma kujutluses ajaviite-kirjanduse meremehe-elu. Ta nägi end inimesi päästmas vajuvailt laevult, marutormis maste maha raiumas, nööriga läbi lainete ujumas või üksiku merehädalisena paljajalu poolalasti paljastel kaljudel kõndimas, et leida karpelajaid nälja peletuseks. Ta kohtas metslasi troopilistel randadel, rahustas mässajaid ulgumerel ja julgustas ookeanil väikeses paadis meeltheitnud inimeste südameid — alati eeskujuks kohusetruuduses ja kartmatu nagu mõni raamatukangelane.
„Midagi lahti! Tule alla!“
Ta kargas jalule. Poisid voolasid mööda redelit üles. Ülalt kostis suur jooksmine ja karjumine ning kui Jim jõudis läbi luugi, jäi ta paigale — nagu oleks puuga pähe saanud.
Oli talvise päeva videvik. Torm oli tugevnenud lõunast saadik, lõpetades liikumise jõel, ja praegu puhus ta maruna tujukais iilides, mis mürisesid nagu kahurite kogupaugud üle ookeani. Viltune vihm tuli sorudena, mis rabasid piitsana ja hääbusid, ja vahetevahel nägi Jim vilkeks ähvardavalt möllavaid vooge, väikesi sõiduriistu, mis karglesid ja hüplesid piki kallast, liikumatuid ehitisi voogavas udus, suuri ankrus seisvaid praame, mida pilluti raskelt siia-sinna, päratuid sadamasildu, mis tuiskava veega lämmatatuna tõusid ja vajusid. Järgmine marusööst näis kõik ära pühkivat. Õhk
20
