Mine sisu juurde

Lehekülg:Liiwimaa kroonika Leetberg.djvu/160

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Selsamal ajal kirjutas härtsog Magnus terwele Tallinna kogukonnale awaliku, pitseriga kinnipandud kirja, mis nõnda käis:

Mis meie, Magnus, Jumala armust Liiwimaa kuningas, Eesti ja Läti maade isand, Norra pärija, Schleswigi, Holsteini, Stormarni ja Detmarsi härtsog, Oldenburi ja Delmenhorsti krahw, kõigile, kes Tallinna linnas elawad, kes üleüldise ristiilma kasu ja head ja hädase ja wapustatud Liiwimaa õnne, wabadust ja tõsist head käekäiku otsiwad ja oma ja oma järeltulijate igawest kahju, õnnetust, hukatust ja palju ilmsüüta werewalamist tahawad ära keelata, kuulutame:

Et see kurwastatud ja wapustatud Liiwimaa mitmesugu rahwa tallatud on ja koormatud asunikud ja waesed elanikud sügawa ohkamisega kristliku Saksa walitsuse järel Kõigewägewama poole on kisendanud, siis oleme meie oma walitsuse hakatusest saadik niisama ka Jumala helduse poole abi ja nõu järele südamest kisendanud, kuda seda waest maad jälle õigele järjele tõsta, ja oleme paljugi abinõusid katsunud ja käsile wõtnud, aga ei ole neid Jumala saatmist mööda mitu aastat otsa mitte leidnud, kunni keiser, suurwürst ja kõigi wenelaste walitseja sel tänasel päewal niihästi antud kirja ja pitseri kui ka hariliku ristisuudlemisega meile Jumala äraarwamata helduse läbi nii armulikult teada annab, et meid kõigi Liiwimaa maade üle kuningaks paneb, nagu ka T. Keis. Maj. sellest meile awalikult teada annab sel kombel: Et suurwürst kõik Liiwimaa maad kas wäega ehk üleandmise teel meile kätte tahab anda, niisama ka püha Rooma riigiga türklase ja kõigi ristirahwa waenlaste wastu ühendusse astuda. Liiwimaa üle ei pea ükski ülemus walitsema ega käskima kui aga meie ja meie pärijad ehk, kui neid ei ole, Taani kroon ehk Holsteini maalt, igawesti. Ja ei pea ka ühelgi wenelasel woli olema Liiwimaal walitseda ega käskida, ainult et keiser ja suurwürst kaitseisanda nime peab saama ja tahab saada, ja tema on risti suudelnud, et ei taha terwest oma riigist ja koguni oma keiserlikust elust mitte hoolida selle kaitse pärast. Selle eest peame ja tahame meie temale, keisrile ja suurwürstile, ühe pisikese märgi ja tähtsuseta tunnistuse wastu saata, nagu see kirja on pandud ja risti suudeldud. Sellepärast on mind keiser ja suurwürst kaasaantud wäega ette läkitanud ristisuudlemist täide saatma, rootslasi Liiwimaalt wälja ajama.


50