§ 4. Ka Littawilased tuliwad, et Jumal nõnda saatis, rahu otsimise pärast sellelsamal aastal Riiga, kus nemad niikohe pärast rahu tegemist Kristlastega ka sõbruse säädust tegiwad. Sellepääle läksiwad nemad järgmisel talwel suure wäega Düüna mööda Semgallia maa poole. Aga enne kui nad sääl maale astusiwad, kuulsiwad nemad, et Polotzki kuningas oma wäega Littawi maale sisse tungiwat; sellepärast jätsiwad nad Semgallid rahule ja pöörasiwad rutuste tagasi. Ja tagasi minnes leidsiwad nemad Rummeli1) juurest kaks piiskopi seltsi kalameest, kelle pääle nad kui kiskujad hundid tormasiwad ja nende riided, misga nad kaetud oliwad, ära riisusiwad2). Kui see sündinud, põgenesiwad need kalamehed alasti Riiga ja kaebasiwad endale tehtut ülekohtu üle. Ristisõitjad aga, kui nad selle asja tõe tundsiwad olema, wõtsiwad mõned Littawilased, kes weel Riias oliwad, kinni ja pidasiwad neid niikaua ahelas, kunni kalameeste ära riisutud asjad jälle kätte oliwad toodut.
VI. Päätük.
Piiskop Alberti neljas aasta.
Albert lähäb teistkorda Saksamaale. Tema wend Engelbert saab Riias Doomi praustiks.
§ 1. Neljandamal aastal pärast piiskopi ammeti pääle saamist sai wähäde ristisõitjate hooleks, kes kui müür endid Jumala koja warjuks säädsiwad1), lin antut, ja piiskop läks isi teiste ristisõitjatega Saksa maale.
§ 4. 1) 4, 3. — 2) Poola ajakirjutajad Dlugos ja Mechove kirjutawad, et Littawid sellelajal Wenelaste orjad olnud, kes neile wõõsid, kurgi nõuude punnide tarwis puid ja kasuta nahku olla maksnud, ja waesuse pärast nii kehwalt riides olnud, et nemad ühe kuue pärast sõbra ka maha oleksiwad löönud. See rahwas, kes sinna maale linaste narudega kaetud olnud, olla hunniku kaupa ristimise juure tükkinud, et aga willasid riidid saaksiwad, mida würst Jagello ristmise wastu wõtjatelle walmis olla pannud.
§ 1. 1) tuleb sagedaste ette, Eesekiel 13, 5.
