XVI. Päätük.
Piiskopi Alberti neljasteistkümnes aasta.
Albert kaheksamat korda Liiwimaal.
§ 1. Nüüd oli pärast Isanda inimeseks saamist ükstuhat kakssada kaksteistkümnes aasta ja piiskopil neljasteistkümnes. Tema ja ristisõitjate tuleku üle rõõmustas ennast Liiwimaa ristikogudus, ja läksiwad kõik kuninga Woldemariga ühes tema juure ja wõtsiwad teda Jumala kiitusega wastu. Ja piiskop õnnistas kuningast ja andis temale helduses kingitusi kõigest, mis tema Saksa maalt seie oli toonud ja laskis teda suure auustusega kõikis asjus tallitada.
Läne Eestlased Koiwa suus. Rahu Eestlastega, aga Sakala kautab oma wabaduse.
Aga Eestlased oliwad kõigist Lääne maa rajadest suure wäe kokku kogunud ja tuliwad Koiwa jõe suhu. Ja neil oli enestega ligi Isfrid1), üks Riiglaste saadik, keda nemad selle tääduse pääle, et piiskop ja ristisõitjad jälle tulnud, mitmesuguse piinaga waewasiwad ja nõnda Riiga saatsiwad. Ja nemad isi põgenesiwad ja pöörasiwad omale maale tagasi.
Siis saatsiwad Liiwlased ja Lätlased saadikud Eesti maale ja andsiwad nõuu, seda rahu, mis nemad eneste wahel teinud, uuendada2). Ja Eestlased rõõmustasiwad endid ja saatsiwad omad mehed nendega tagasi Toreidasse; ka sai piiskop rüütli wendade ja Riia wanematega sinna kutsutut, ja nemad saiwad Eestlaste saadikutega kokku ja uurisiwad järele, mis õige oli ja mis asjast nii mitmed sõad tulnud. Ja palju sõnadlemise järele
§ 1. 1) Isfrid, Siffrid wõi Sigfrid. Ühenda seda Saksa kaupmehe Isfridi 20, 3, ja piiskopi sulast Siffridi 14, 6. — 2) Nõnda oli siis 15, 11 ainult üks lühike sõariistade rahu tehtut?
