Mine sisu juurde

Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/98

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

järjeks ainult südame kuld! Polgus hüüti teda «porutšik Püssirohuks»…»

«Ja missugune see polk oli!» hüüdis Ilja Petrovitš ikka veel mossitades, kuigi ta sellega väga rahul oli, et teda nii mõnusalt kõditati.

Äkki oleks tahtnud Raskolnikov neile kõigile midagi eriti meelitavat öelda.

«Mõelge ometi, kapten,» alustas ta väga ladusalt, pöördudes äkki Nikodim Fomitši poole, «saage ka minu seisukorrast aru… Ma olen valmis neilt vabandustki paluma, kui milleski ehk olen eksinud. Mina olen vaene ja haige üliõpilane, vaesusest rõhutud (ta ütles just «rõhutud»). Olen endine üliõpilane, sest praegu ei suuda end ülal pidada, kuid ma saan raha… Mul on… -i kubermangus ema ja õde… Mulle saadetakse… ja ma… maksan ära. Mu perenaine on hea inimene, aga et ma tunnid kaotasin, ja juba neljandat kuud ei maksa, siis sai ta nii vihaseks, et ta mulle enam lõunatki ei saada… Ja ma ei saa kuidagi aru, mis veksel see on! Nüüd nõuab ta minult selle võlakirja põhjal! Millest ma siis peaksin talle maksma, arvake ometi ise!»

«See pole ju meie asi…» tahtis sekretär jällegi öelda…

«Lubage, lubage, mina olen teiega täiesti ühel arvamusel, kuid lubage ka minul seletada,» ütles Raskolnikov, pöördudes mitte sekretäri, vaid ikka Nikodim Fomitši poole, aga püüdes ühtlasi kõigest jõust ka Ilja Petrovitši poole pöörduda, kuigi see kangekaelselt katsus nägu teha, nagu otsiks ta midagi paberite seast ja nagu hoiduks ta põlglikult rääkijat tähele panemast, «lubage ka mul omalt poolt seletada, et mina tema juures juba aastat kolm elan, sest ajast saadik, kui ma provintsist pealinna tulin, ja varemalt… varemalt… siiski, miks ka mina omakorda ei peaks tunnistama, et algusest peale andsin kohe tõotuse tema tütart endale naiseks võtta, suusõnalise tõotuse, täiesti vaba… See tüdruk, nojah… siiski, ta isegi meeldis mulle… kuigi ma ei olnud armunud… ühe sõnaga, noorus, see on ma tahan öelda, et perenaine andis mulle siis palju krediiti ja mina elasin siis osalt niisugust elu… Olin väga kergemeelne…»

«Teilt ei nõuta koguni mitte niisuguseid intiimsusi, armuline härra, ja ka aega ei ole,» katsus Ilja Petrovitš jämedalt ja võidurõõmsalt vahele rääkida, aga Raskolni-


98