Mine sisu juurde

Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/74

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kuulatas kaua ja tähelepanelikult… Nüüd vaatas ta viimast korda ümber, kohendas end, hiilis ligi ja katsus veel kord kirvest silmuses. «Kas ma ehk kahvatu olen… väga?» mõtles ta. «Kas ma olen ehk erilises ärevuses? Ta on umbusklik… Kas peaks ehk veel ootama… kuni süda vaiksemaks jääb?…»

Kuid süda ei vaikinud. Seevastu hakkas ta nagu kiuste pekslema ikka tugevamini, tugevamini, tugevamini… Raskolnikov ei suutnud enam kannatada, sirutas käe kella juurde ja kõlistas. Poole minuti pärast kõlistas veel kord, kõvemini.

Vastust ei tulnud. Asjata kõlistada oli mõttetu, iseäranis temasugusel. Mõistagi oli vanaeit kodus, kuid ta oli umbusklik ja üksi. Raskolnikov tundis osalt tema harjumusi… ja surus veel kord kõrva vastu ust. Kas olid ta meeled nii teravad (mida üldse oleks raske oletada) või oli tõepoolest kuulda, kuid äkki märkas ta nagu ettevaatlikku käepuutumist luku juures ja nagu rõivaste kahinat vastu ust. Keegi seisis seespool ust luku juures, nagu tema väljaspoolgi, ja pani nähtavasti kõrva kuulatades vastu ust…

Raskolnikov liigutas end meelega ja pomises midagi kõvemini, et mitte näidata, nagu püüaks ta end peita; siis kõlistas kolmandat korda, kuid tasa, soliidselt ja kärsituseta. Seda silmapilku hiljemini teravalt, selgelt meelde tuletades jäi see tema mälestusse alatiseks; ta ei suutnud kuidagi mõista, kust võttis ta niipalju kavalust, seda enam, et ta mõistus ajuti nagu tumenes, kuna ta oma keha peaaegu ei tundnudki… Natukese aja pärast oli kuulda, et riiv tõmmatakse ukse eest ära.



VII

Uks avanes, nagu tolgi korral, ainult kitsaks praoks ja jällegi vaatasid kaks teravat ja umbusklikku silma teda tungivalt pimedusest. Siin kaotas Raskolnikov tasakaalu ja pidi raske vea tegema.

Kartes, et vanaeit ära hirmub – sest nad on ju üksi –, ja mitte enam lootes teda oma välimusega teistele mõtetele viia, võttis ta uksest kinni ja tõmbas seda enda poole, et vanaeit uuesti ei mõtleks end lukustama hakata. Seda nähes ei kiskunud eit ust kinni, kuid ei


74