Mine sisu juurde

Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/72

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

alandatud. Tigedalt oleks tahtnud ta iseenda üle naerda… Temas kees rumal loomalik viha.

Mõttes jäi ta väraval seisma. Tänavale minna, muidu, niisama, nagu jalutama, oli talle vastik; koju tagasi minna – veel vastikum. «Ja missugune juhus alatiseks kaduma läheb!» pomises ta eesmärgita väraval seistes, otse majahoidja pimeda toapugeriku vastas, mille uks oli avatud. Äkki ta võpatas. Majahoidja toakeses, mis asus temast paari sammu kaugusel, paistis paremal pool pingi all midagi läikivat… Ta vaatas enda ümber – ei kedagi. Kikivarvul astus ta majahoidja toa juurde, astus kaks sammu mööda treppi alla ja hüüdis nõrgal häälel majahoidjat. «Nii see ongi, pole kodus! Muidugi kusagil lähedal, hoovis, sest uks on ju pärani lahti.» Ülepeakaela tormas ta kirve kallale (see oli kirves) ja tõmbas selle pingi alt välja, kus see seisis kahe puuhalu vahel; siinsamas pani ta selle enne väljaastumist silmusesse, pistis mõlemad käed taskusse ja tuli toast tagasi hoovi; keegi ei pannud teda tähele! «Kui mitte aru, siis kurivaim!» mõtles ta imelikult naeratades. See juhtum julgustas teda väga.

Tänaval kõndis ta tasa ja viisakalt, ilma tõttamata, et mitte mingit kahtlust äratada. Vähe vaatas ta vastutulijaid, püüdes nende nägusid mitte silmitseda ja olla võimalikult nõnda, et teda tähele ei pandaks. Äkki tuli talle ta kübar meelde. «Mu jumal! Tunaeile oli mul ju raha, ei märganud kübara asemele nokkmütsi muretseda!» Rinnast tõusis tal needmine.

Juhuslikult ühe silmaga poodi vaadates nägi ta, pilku seinakellale heites, et see oli juba kümme minutit seitse läbi. Oli tarvis rutata, aga ühes sellega oli vaja ka ring teha: tuli teisest küljest majale läheneda…

Kui ta varemini oli seda mõttes kujutlenud, siis oli ta mõnikord arvanud, et ta hakkab väga kartma. Aga praegu ei kartnud ta kuigi palju, ei kartnud üldsegi. Ta mõtles sel silmapilgul mingisugustele kõrvalistele asjadele, kuid mitte kauaks. Jussupovi aiast mööda minnes kippus teda isegi väga huvitama suurte purskkaevude ehitamise mõte ja ta arutas mõttes sellest, kui hästi võiksid nad kõikidel väljakutel õhku värskendada. Vähehaaval kaldus ta veendumusele, et kui Suveaeda laiendataks kogu Marsi väljakule ja ühendataks isegi lossi ümbritseva Mihhaili aiaga, siis oleks see linnale kõige kenam ja kasulikum asi. Siin huvitas teda äkki üks küsi-


72