neile niipalju tähendada mõni päikesekiir, põline mets, mõni külm allikas kuskil tundmatus metsatihnikus, mis on juba tunamullu märgitud ja millega kokkusaamisest hulgus unistab, nagu oleks see tema armuke, näeb temast unes, rohelisest rohust selle ümber, laulvast linnukesest lähedases põõsas? Edasi vaadeldes tabas ta näiteid, mida oli veel raskem seletada.
Asumisel olles ei pannud ta muidugi teda ümbritsevas keskkonnas paljutki tähele ega tahtnudki seda teha. Ta elas kuidagi mahalöödud silmil; tal oli jälk ja väljakannatamatu vaadata. Kuid lõpuks pani nii paljugi teda imestama ja tahes või tahtmata hakkas ta seda tähele panema, mida ta varemini ei aimanudki. Kõige enam pani teda imestama see hirmus ja ülepääsematu kuristik, mis seisis siin tema ja kõigi nende teiste inimeste vahel. Näis, nagu oleksid tema ja nemad eri rahvustest pärit. Nii nemad kui ka tema vaatasid üksteist umbusklikult ja vaenulikult. Ta tundis ja mõistis selle eraldumise üldisi põhjusi; ent kunagi varemini ei arvanud ta, et need põhjused võiksid olla nii sügavad ja tugevad. Kindluses oli sunnitööl ka poolakaid, poliitilisi kurjategijaid. Need pidasid siinset rahvast lihtsalt rumalaks ja orjameelseks ning põlgasid teda kõrgilt; kuid Raskolnikov ei võinud sellega rahulduda: ta nägi selgesti, et need rumalad on nii paljuski targemad kui needsamad poolakad. Oli siin ka venelasi, kes samuti põlgasid seda rahvast ülearu, – keegi endine ohvitser ja kaks seminaristi. Raskolnikov märkas selgesti ka nende vigu.
Teda ennast aga ei armastatud ja temast hoiduti kõrvale. Lõpuks hakati teda vihkamagi. Miks? Seda ta ei teadnud. Põlgasid teda. Need, kes olid temast palju pahelisemad, naersid tema kuritöö üle.
«Sina oled isand!» öeldi temale. «Milleks pidid sina siis kirvega minema; see pole sugugi isanda tegu.»
Suure paastu teisel nädalal tuli ka tema kätte kord ühes oma kasarmuga paastuda. Ta läks kirikusse ja palvetas ühes teistega. Mille eest, seda ei teadnud ta isegi. Kord aga tõusis tüli; kõik tormasid äkki tulises vihas tema kallale.
«Sa oled jumalasalgaja! Sa ei usu jumalat!» karjuti temale. «Sind on vaja tappa.»
Mitte kunagi ei rääkinud ta nendega jumalast ja usust, aga nad tahtsid teda tappa kui jumalasalgajat; ta vaikis ega vastanud neile. Üks sunnitööline tahtis suures hul-
517
