kirjavahetus Peterburiga kohe pärast Siberisse asumist algas. Kirjavahetus toimus Sonja kaudu, kes kirjutas iga kuu Peterburisse Razumihhinile ja sai korralikult iga kuu vastuse. Algul tundusid Sonja kirjad Dunjale ja Razumihhinile nagu kuivadena ja ebarahuldavaina. Kuid lõpuks leidsid nad mõlemad, et paremini kirjutada pole võimalikki, sest neist kirjadest sai lõpuks ometi kõige täielikuma ja täpsema kujutluse õnnetust vennast. Sonja kirjad olid täidetud kõige harilikuma igapäevasusega, Raskolnikovi sunnitööelu kõige lihtsama ja selgema kirjeldamisega. Siin polnud juttu Sonja enda lootustest, tulevikuaimustest ega ka oma tunnete kirjeldust. Raskolnikovi meeleolu ja üldse tema siseelu seletamise katsete asemel seisid ainult faktid, see on – Raskolnikovi omad sõnad, üksikasjalised teated tema tervisest, mida ta üks või teine kord oli kohtumisel soovinud, mida ta Sonjalt oli palunud, mis ta temale oli ülesandeks teinud ja muud. Kõik need teated edastati haruldaselt üksikasjaliselt. Õnnetu venna kuju ilmus lõpuks iseenesest nähtavale, joonistus täpselt ja selgelt; siin ei võinud ka vigu olla, sest kõik olid kindlad faktid.
Ent Dunja ja tema mees võisid kõigest sellest vähe lohutavat järeldada, eriti alguses. Sonja teatas vahetpidamata, et Raskolnikov on alati nukker, sõnakehv ega tunne peaaegu sugugi huvi teadete vastu, mis ta temale viib saadud kirjade põhjal; et mõnikord küsib ta ema järele; ja kui tema, nähes, et Raskolnikov juba tõtt aimab, talle viimaks ema surmast teatas, siis näis Sonja imestuseks, et seegi teade ei mõjunud temasse tugevasti, vähemalt näis see nõnda välimuse põhjal otsustades. Sonja teatas muuseas veel, et hoolimata sellest, et Raskolnikov on kõikide märkide järgi enesessesüvenenud ja nagu kõigist eraldunud, asunud ta ometi oma uude ellu väga otsekoheselt ja lihtsalt; oma seisukorda mõistvat ta selgesti, ei ootavat lähemal ajal midagi paremat, sest tal ei olevat mingisuguseid kergemeelseid lootusi (mis oleks tema seisukorrale nii omane) ega imestuvat peaaegu millegi üle oma uues ümbruses, mis sarnaneb nii väga kõige eelmisega. Ta tervis pidi Sonja teadete järgi olema rahuldav. Ta käib tööl, ei põikle sellest kõrvale, aga ei kipu ka ise. Toidu vastu on ta peaaegu ükskõikne, kuid see – peale nädala ja teiste pühade – on niivõrd halb, et ta viimaks hea meelega temalt, Sonjalt, pisut raha vastu võtnud igapäevase tee muretsemiseks; kõige
513
