Mine sisu juurde

Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/500

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

likult naerma. Hetk hiljem unustas ta joobnu ega näinudki teda enam, kuigi ta veel teda vaatas. Viimaks läks ta ära, ilma et oleks mäletanudki, kuhu ta oli tulnud; ent kui ta keset väljakut jõudis, toimus temas justkui mingisugune muudatus ja korraga valdas teda nagu mingi tundmus, haaras kogu tema olemuse – keha ja mõtte – oma võimusesse.

Äkki tulid talle meelde Sonja sõnad: «Mine ristteele, kummarda rahvast, anna maale suud, sest sa oled ka tema ees patustanud, ja ütle kogu maailmale kuuldavalt: «Mina olen mõrtsukas!»» Seda meelde tuletades hakkas ta üleni värisema. Kogu viimase aja, eriti aga viimaste tundide lootusetust olukorrast tingitud tusk ja ärevus rususid teda niivõrd, et ta justkui tormas selle tervikulise, uue ja täiusliku tundmuse võimusesse. See langes tema peale mingisuguse tõvehoona: süttis hinges sädemena põlema ja äkki mässis ta leegina kõik endasse. Korraga pehmenes kogu tema sisemus ning pisarad purskusid silmist. Nagu ta seisis, nõnda ta langeski maha…

Ta põlvitas keset väljakut, kummardus maani ja suudles naudinguga ja õnnest joobnuna seda porist pinda. Ta tõusis üles ja kummardus teist korda.

«Näh, on see aga enda täis kaaninud!» tähendas tema kõrval keegi noormees.

Kajas naer.

«Vennad, tema läheb ühes lastega Jeruusalemma, jätab kodumaaga jumalaga, kummardab kogu maailma ees, suudleb pealinna Sankt-Peterburi pinda!» lisas keegi purjus kodanik juurde.

«Noor poisike teine alles!» pistis kolmas.

«Mõni suursugune!» tähendas keegi soliidsel häälel.

«Mine võta nüüd tänapäev kinni, kes on suursugune, kes mitte.»

Kõik need hüüded ja kõnelused hoidsid Raskolnikovi tagasi ja sõnad: «Ma olen tapnud», mis olid võib-olla valmis keelelt libisema, vaibusid temasse. Ometi kannatas ta kõik need hüüded rahulikult välja ja läks tagasi vaatamata otseteed üle põiktänava politseijaoskonna poole. Üks nägemus välgatas tal teel silmade ees, kuid ta ei pannud seda imeks; ta tundis ette, et nõnda see peabki olema. Sel ajal, kui ta Heinaturul teist korda maani kummardus, pöördudes vasemale poole, nägi ta umbes viiekümne sammu kaugusel endast Sonjat. Too pei-


500