teatada ja et sa teaksid… Noh, ja see on kõik… Selleks ma ju tulingi. (Hm! Siiski arvasin, et ütlen rohkem.) Sa ju ise tahtsid, et ma läheksin, noh, nüüd lähengi istuma ning sinu soov läheb täide; noh, mis sa siis nutad? Ja sina ka? Jäta järele, aitab; oh, kui raske see kõik mulle on!»
Ometi tärkas temas kaastunne; süda tõmbus tal Sonjat vaadates kokku. «Aga mis temal siis on?» mõtles Raskolnikov endamisi. «Mis mina talle olen? Mis ta nutab, mis ta mu eest hoolitseb, nagu ema või Dunja? Hakkab minu hoidjaks?»
«Löö risti ette, palveta kordki!» palus Sonja väriseva ja argliku häälega.
«Oo, ole hea, niipalju kui soovid! Ja puhtast südamest, Sonja, puhtast südamest…»
Siiski, ta tahtis midagi hoopis muud öelda.
Raskolnikov lõi mitu korda risti ette, Sonja võttis rätiku ja köitis selle pähe. See oli roheline villane rätik, vististi seesama, mida Marmeladov millalgi trahteris nimetas «perekondlikuks» rätikuks. Raskolnikovil välgatas see mõte peas, kuid ta ei küsinud. Tõepoolest hakkas ta juba isegi tundma, et ta on väga hajameelne ja kohutavalt erutatud. Ta lõi seda kartma. Teda üllatas ka see, et Sonja tahtis ühes temaga välja minna.
«Mis siis sina? Kuhu sa lähed? Jää siia, jää siia! Ma lähen üksi!» hüüdis ta nagu meelepahas ja läks peaaegu kurjalt ukse poole. «Ja milleks siin terve saatkond!» pomises ta välja minnes.
Sonja jäi keset tuba seisma. Raskolnikov ei jätnud temaga jumalagagi, ta oli juba tema unustanud; Raskolnikovi hinges kees üks näriv ja mässav kahtlus.
«On see kõik nõnda, on see nõnda?» mõtles ta trepist alla minnes. «Kas tõesti ei või enam peatuda ja kõike parandada… ning mitte minna?»
Kuid ta läks siiski. Äkki tundis ta lõplikult, et asjatu on enam endale küsimusi esitada. Tänavale jõudes tuli tal meelde, et ta Sonjaga jumalaga ei jätnud, et see jäi keset tuba seisma, roheline rätik peas, ilma et oleks julgenud pealekärgatamise tõttu end liigutadagi, ja ta peatus silmapilguks. Sel hetkel läbis äkki üks mõte ta pea, – nagu oleks ta seni oodanud, et nüüd teda lõplikult jahmuma panna.
«Noh, milleks; noh, milleks tulin ma praegu tema juurde? Ütlesin talle: asja pärast; aga missuguse asja
498
