tassi katki teinud ja on nüüd niivõrd kohkunud, et ta juba õhtul siia on põgenenud; vististi oli ta kaua aega kuskil õues, vihma käes, peidus, kuna ta viimaks siia kapi taha puges ja istus siin nurgas kogu öö, nuttis, värisedes niiskuse, pimeduse ja hirmu pärast, et ta nüüd kõige selle eest valusasti peksa saab. Svidrigailov võttis ta sülle, viis oma numbrisse, pani asemele istuma ja hakkas teda riidest lahti võtma. Ta auklikud ja paljastele jalgadele tõmmatud kinganärud olid nii märjad, nagu oleksid nad kogu öö veeloigus ligunenud. Kui ta tütarlapse oli riidest lahti võtnud, pani ta voodisse ja mässis üle pea vaiba sisse. Laps uinus kohe magama. Kõigega valmis saanud, langes Svidrigailov tusaselt mõttesse.
«Leidsin, mis endale kaela võtta!» lausus ta viimaks raske ja tigeda tundega. «Missugune lollus!» Pahaselt võttis ta küünla, et kelnerit tingimata üles otsida, arve maksta ja siit ära minna. «Eeh, seda tüdrukuroju!» mõtles ta needes ja avas juba ukse, aga pöördus veel kord tagasi vaatama, kas laps magab ja kuidas ta magab. Ettevaatlikult kergitas ta vaipa. Laps magas sügavat ja õndsat und. Ta oli vaiba all juba sooja saanud ja puna valgus tal mööda kahvatuid põski laiali. Kuid imelik: see puna oli nagu selgem ja tugevam, kui võiks olla harilik lapse näo puna. «See on palavikupuna,» mõtles Svidrigailov, «see on nagu viinapuna, nagu oleks talle terve klaas viina antud. Helepunased huuled nagu põleksid, õhetaksid, kuid mis see siis on?» Äkki näis talle, nagu käiks lapse pikkadest mustadest ripsmetest värin läbi ja nagu pilgutaksid nad, kerkiksid pisut ja nende alt piilub kaval, terav, ebalapselikult pilgutav silmake, nagu ei magakski ta, vaid teeskleb ainult magamist. Jah, nõnda see ongi: tema huuled avanevad naeratuseks, huulte ääred löövad nagu tagasi hoides värisema. Kuid nüüd juba ei hoiagi ta enam tagasi; see on juba naer, avalik naer; selles üpris ebalapselikus näos helgib midagi ülbet ja väljakutsuvat; see on liiderlikkus, see on kameelia nägu, prantsuse müüdava kameelia ülbe nägu. Nüüd avanevad mõlemad silmad juba varjamatult; nad libisevad üle tema leegitseva, häbematu pilguga, nad kutsuvad teda, nad naeravad… Midagi lõpmata inetut ja solvavat on selles naerus, neis silmis, kogu selle lapseliku näo jälkuses. «Kuidas! Viieaastane!» sosistas Svidrigailov tõsises hirmus. «See… mis see on siis?» Ent juba pöörab tütarlaps oma hõõguva näo tema poole, sirutab käed…
484
