endast nähtavasti võitu saanud, vähemalt väliselt. Kuid tema nägu oli endiselt kahvatu. Pilkav naeratus ei lahkunud tema näolt.
«Te ütlesite praegu «vägivald», Avdotja Romanovna. Kui on tõepoolest vägivald, siis võite isegi arvata, et olen abinõud tarvitusele võtnud. Sofja Semjonovnat kodus ei ole, Kapernaumovid on väga kaugel, viis lukustatud tuba. Lõpuks, mina olen vähemalt kaks korda tugevam kui teie ja pealegi pole mul midagi karta, sest isegi pärast pole teil võimalik kaevata: ega te siis oma venda taha ära anda? Ka ei usuks teid keegi: noh, milleks läks neiu üksinda üksiku mehe juurde korterisse? Nii et, kuigi te venna ohverdaksite, isegi siis ei tõestaks te mitte midagi: vägivalda tõestada on väga raske, Avdotja Romanovna.»
«Lurjus!» sosistas Dunja vihaselt.
«Nagu tahate, kuid pange tähele, seda rääkisin ma alles oletusena. Mu isiklik arvamus on aga, teil on täielikult õigus: vägivald on jälk. Mina rääkisin ainult selleks, et teie südametunnistusele mitte midagi koormaks ei jääks, kuigi teie… kuigi teie mõtleksite vabatahtlikult oma venda nõnda päästa, nagu mina seda teile soovitan. Te alistusite lihtsalt asjaoludele, noh, lõpuks, jõule, kui ilma selle sõnata läbi ei saa. Mõelge selle üle järele: teie venna ja ema saatus on teie käes. Mina aga olen teie ori… terve elu… ma ootan siin, näete…»
Svidrigailov istus sohvale, umbes kaheksa sammu Dunjast eemale. Sellel polnud enam väiksematki kahtlust Svidrigailovi vääramatus otsuses. Pealegi tundis ta teda…
Äkki võttis Dunja taskust revolvri, tõmbas kuke vinna ja laskis käe ühes relvaga lauale langeda. Svidrigailov kargas üles.
«Ahaa! Või siis nii!» hüüdis ta imestunult ja naeratas kurjalt. «Noh, see muudab asjakäiku sootuks! Teie ise, Avdotja Romanovna, kergendate minu seisukorda väga! Aga kust te selle revolvri saite? Ega ometi härra Razumihhinilt? Aa! Revolver on ju minu oma! Vana tuttav! Kuidas mina teda tol korral küll otsisin!… Meie lasketunnid, mida minul au oli teile maal anda, ei ole siis asjata kaduma läinud.»
«See pole sinu revolver, vaid Marfa Petrovna oma, kelle sa tapsid, kurjategija! Tema majas polnud midagi sinu oma. Ma võtsin ta, niipea kui aimasin, millega sa
470
