kujutleda, lühikesed riided, puhkemata pung, punastab, lööb koiduna helendama (temale oli öeldud muidugi). Ma ei tea, kuidas te oskate hinnata naiste nägusid, kuid minu arvates kuueteistkümneaastased, kellel on veel lapsesilmad, kes on arad ja poetavad mõne häbipisara, – minu arvates on see parem kui ilu, tema aga on pealegi veel piltilus. Heledad lokkis juuksed hästi kähardatud, huuled pehmed-pehmed, helepunased, jalad – aina imetle!… Noh, tegime tutvust, mina ütlesin, et ruttan koduste talituste pärast, ja teisel päeval, tähendab, tunaeile, õnnistati meid. Sest ajast saadik, niipea kui sinna lähen, võtan teise kohe põlvele ja seal ma teda hoiangi… Noh, lööb teine koiduna helendama, mina aga suudlen kogu aeg; mammake mõistagi seletab talle, et see on sinu mees ja et nõnda see peabki olema, ühe sõnaga – vaarikas! Ja see praegune peigmehe seisukord on ehk veel parem kui mehe oma. Siin on, mida nimetatakse la nature et la vérité.[1] Hahaa! Paar korda olen teisega läbirääkimisi pidanud – tüdruk pole sugugi nii rumal; mõnikord vaatab nii vargsi minule otsa, nagu põletaks teine. Aga teate, ta nägu on midagi Raffaeli madonna näo taolist. Sest Sixtuse madonnal on ju fantastiline nägu, nukra vaga lollikese nägu, kas teile pole see silma torganud? Noh, midagi selletaolist. Niipea kui meid oli õnnistatud, viisin talle järgmisel päeval poolteise tuhande eest: mingisuguse briljantidest ehte, teise pärlitest, ja naiste hõbedase tualettkarbikese, näete, nii suure, kõiksuguste asjadega, nii et isegi temal, madonnal, nägu helendama lõi. Eile võtsin ta endale põlvedele, kuid vist väga hoolimatult – lõi teine üleni punaseks, pisarad purskusid silmist, aga seda näidata ei taha, ise põleb teine üleni. Silmapilguks läksid teised ära, jäime kahekesi, äkki kargab teine mulle kaela (esimest korda ise), võtab mõlema käega mul ümbert kinni, suudleb ja vannub, et ta tahab olla mul sõnakuulelik, truu ja hea naine, et ta teeb mu õnnelikuks, et ta pühendab kogu oma elu, iga silmapilgu oma elust minule, ohverdab kõik, kõik, kuna ta kõige selle eest minult tahab saada ainult minu austust ja rohkem, ütleb ta, «pole mul mitte midagi, mitte midagi vaja, mitte mingeid kingitusi!» Te peate isegi möönma, et niisugust tunnistust nelja silma all kuulata kuueteistkümneaastaselt inglikeselt, kel on näol neitsi-
- ↑ Loomulikkus ja siirus (pr. k.).
456
