targa ja väga huvitava isikuga, siis on niisugune rõõm lobiseda, pealegi jõin juba pool klaasi veini ja see lõi pähe. Aga mis peaasi, on olemas üks asjaolu, mis mind turgutas, kuid millest mina… vaikin. Kuhu siis teie lähete?» küsis Svidrigailov äkki hirmunult.
Raskolnikov tahtis üles tõusta. Tal hakkas raske ja umbne ning kuidagi piinlik, et ta siia oli tulnud. Svidrigailovi kohta omandas ta kindla arvamuse, et too on kõige tühisem ja närusem kurjategija maailmas.
«E-eh! Istuge, jääge siia,» palus Svidrigailov, «ja laske endale vähemalt teedki tuua. Noh, istuge ometi, noh, ma ei aja enam endast tühja loba. Ma räägin teile midagi. Noh, kas tahate, et ma teile räägin, kuidas naine mu «päästis», nagu teie seda ütlete? See oleks isegi vastuseks teie esimesele küsimusele, sest see isik on – teie õde. Kas võib rääkida? Lööme aega surnuks.»
«Rääkige, kuid ma loodan, et te…»
«Oo, rahustuge! Pealegi veel võib Avdotja Romanovna isegi minusuguses halvas ja tühises inimeses ainult kõige sügavamat austust tekitada.»
IV
«Te võib-olla teate (ma vist juba rääkisin teile sellest),» alustas Svidrigailov, «et ma istusin siin võlavanglas suure summa tõttu, kuna mul võla tasumiseks polnud vähimatki lootust. Pole vist mõtet sellest lähemalt kõnelda, kuidas Marfa Petrovna mu välja lunastas; teate isegi, missuguse hullustuseni võib naine mõnikord armastada? Ta oli aus ja mitte sugugi rumal naine (ehkki täiesti harimatu). Kujutlege, et see väga armukade ja aus naine otsustas pärast paljusid hullustusi ja etteheiteid sinnamaale langeda, et tegi minuga niisuguse lepingu, mida ma kogu meie abielu kestel täitsin. Ta oli nimelt minust hulga vanem ja pealegi kandis ta suus alati mingisugust näälikest. Minul oli hinges niipalju sigadust ja omamoodi ausust, et ütlesin talle otseteed – täitsa truu ei või ma talle olla. See ülestunnistus tegi ta meeletuks, kuid nähtavasti minu jõhker otsekohesus talle mõningal määral meeldis: «Tähendab, ise ei taha petta, kui juba nõnda ette teatab.» Noh, armukadedale naisele on see aga esimene asi. Pärast rohkeid pisaraid leppisime omavahel kokku: esiteks, mina ei jäta Marfa Petrovnat
448
