kel on välja mõeldud uneta öil ja meeletuses, südame pekslemisel, mahasurutud vaimustusel. Kuid see mahasurutud uhke vaimustus on noorsoole hädaohtlik! Siis ma irvitasin, aga nüüd ütlen teile, et ma üldse hirmsasti seda esimest, noort, palavat suleproovimist armastan, see tähendab, armastan kui asjaarmastaja. Suits, udu, nagu pillikeel heliseb udus. Teie artikkel on mõttetu ja fantastiline, kuid temas välgatab niisugust siirust, temas peitub nooruslik ja äraostmatu uhkus ja meeleheitlik julgus; see on sünge artikkel, kuid see on hea. Teie artikli lugesin ma tookord läbi ja panin ta kõrvale ja… kui olin kõrvale pannud, mõtlesin ma: «Noh, selle inimesega niisama ei jää!» Noh, öelge ometi, kuidas ei oleks pidanud niisuguse eelduse tõttu õhinasse sattuma järeldusega! Ah, issand! Ütlen ma midagi? Kinnitan ma praegu midagi? Panin seda ainult siis tähele. Mis siin on, mõtlen ma. Siin pole midagi, tähendab, peaaegu mitte midagi, võib-olla isegi ülimal määral mitte midagi. Ja minul kui uurijal nõnda õhinasse sattuda on sootuks viisakuseta. Mikolka, näete, on mul peos, ja pealegi veel ühes faktidega – tehke, mis tahate, ometi faktid! Ja toob enesega kaasa ka oma psühholoogia; seda on tarvis uurida, sest siin on ju elu ja surma küsimus. Milleks ma seda teile praegu räägin? Et te teaksite ja oma mõistuse ning südamega mind minu tookordse kurja talitusviisi pärast hukka ei mõistaks. See polnud kuri, räägin teile puhtast südamest, hehee! Mis teie arvate: et ma ei käinud seekord teie juures läbi otsimas? Käisin, käisin, hehee! Käisin, kui te haigena siin lamasite. Mitte ametlikult ja mitte isiklikult, aga käisin. Kuni viimase lõngaotsakeseni vaadati teie korteris kõik läbi, isegi mööda värskeid jälgi, kuid – umsonst[1]! Mõtlen: nüüd tuleb see inimene ise, tuleb väga ruttu; kui on süüdi, siis tuleb tingimata. Teine ei tule, aga see tuleb. Kas mäletate, kuidas härra Razumihhin hakkas teile välja lobisema? Seda korraldasime selleks, et teid erutada, sellepärast lasksimegi meelega kuulujutu lendu, et tema teile ette räägiks, aga härra Razumihhin on niisugune inimene, et ta ei suuda meelepaha välja kannatada. Härra Zametovile torkasid silma kõigepealt teie viha ja avalik julgus: noh, kuidas võib trahteris äkki välja pahvatada: «Mina tapsin!» Liiga jul-
- ↑ Asjata! (sks. k.).
429
