tõsiselt haige. Ta seadis end sinu poole tulema; Avdotja Romanovna hoidis teda tagasi; ei taha teine aga sellest midagi kuulda. «Kui ta on haige,» ütleb ta, «või kui tal mõistus segi läheb, kes teda siis aitab, kui mitte ema?» Tulime kõik siia, sest me ei võinud teda ometi üksi jätta. Palusime ja palusime teist rahustuda, nõnda sinu ukseni. Astusime sisse, sind ei ole; siin ta siis istuski. Istus kümme minutit, meie seisime vaikides. Siis tõusis istmelt ja ütles: «Kui ta kodust väljas käib, siis tähendab, on terve ja on ema unustanud, tähendab, emal on sündsusetu ja häbi tema lävel seista ja tema hellusi nagu armuandi paluda.» Läks koju tagasi ning heitis voodisse; praegu on palavik. «Näen,» ütleb teine, «tema jaoks tal leidub aega.» Ema peab Sofja Semjonovnat sinu omaks, sinu mõrsjaks või armukeseks, ei tea milleks. Ma pidin kohe Sofja Semjonovna juurde minema, sest ma tahtsin, vennas, kõik teada, – lähen, näen: seisab puusärk, lapsed nutavad. Sofja Semjonovna proovib neile leinariideid selga. Sind ei ole. Vaatasin, vabandasin ja tulin välja ning teatasin kõigest Avdotja Romanovnale. Tähendab, kõik on lollus ja pole siin mingit oma, kõige tõenäolisem, et on – hullumeelsus. Kuid sina istud siin ja õgid keedetud loomaliha, nagu poleks kolmel päeval söönud. Noh, ütleme, ka hullumeelsed söövad ja ehkki sa mulle veel sõnagi pole öelnud, kuid sa… pole hullumeelne! Selle peale võin vanduda. Kõigepealt mitte hullumeelne. Nõnda siis, kurat võtku teid kõiki, sest siin on mingisugune saladus, salaasi; teie saladuste üle ei mõtle ma aga hakata pead murdma. Astusin ainult niisama sisse, tulin sõimama,» lõpetas ta püsti tõustes, «südant kergendama, aga nüüd ma tean, mis ma pean tegema!»
«Mis sa siis nüüd tahad teha?»
«Mis sul sellega asja, mis ma nüüd tahan teha?»
«Vaata, et sa jooma ei hakka.»
«Kust… kust sa selle peale tulid?»
«Kuidas siis muidu!»
Razumihhin vaikis hetke.
«Sina oled alati väga arukas inimene olnud ja mitte kunagi pole sa hullumeelne olnud,» tähendas ta äkki palavalt. «See on nõnda: ma hakkan jooma! Jumalaga!» Ja ta tahtis hakata minema.
«Razumihhin, me rääkisime õega sinust, vististi tunaeile.»
«Minust! Aga… kus sa teda tunaeile võisid kohata?»
420
