Mine sisu juurde

Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/403

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

vile, ühes temaga tänavale minnes. «Ma ainult ei tahtnud Sofja Semjonovnat hirmutada ja ütlesin sellepärast «näib», kuid kahtlust ei ole. Räägitakse, et on olemas niisugused kühmud, mis tiisikushaigetel ilmuvad peaajule; kahju, et ma arstiteadust ei tunne. Siiski, ma katsusin teda uskuma panna, kuid tema ei võta kuulda.»

«Teie rääkisite talle neist kühmudest?»

«See tähendab, mitte just kühmudest. Sellest poleks ta muidugi midagi aru saanud! Kuid mina räägin sellest, et kui inimene loogiliselt uskuma panna, et temal pole põhjust nutta, siis ta ka nutmise jätab. See on selge. Aga teie arvate, et ei jäta?»

«Siis oleks liiga kerge elada,» vastas Raskolnikov.

«Lubage, lubage; muidugi, Katerina Ivanovnal on raske mõista; aga kas teie teate, et Pariisis on tõsiseid katseid tehtud hullumeelseid arstida ainult loogilise veenmise kaudu? Üks sealne professor, suri teine hiljuti, tõsine õpetlane, arvas, et nõnda võib arstida. Tema põhimõte on see, et hullumeelsete organismis ei ole olemaski erilisi häireid ja et hullumeelsus on nii-öelda loogiline viga, viga mõtlemises, ebaõige vaade asjadele. Tema lükkas vähehaaval haige arvamused ümber ja, mõelge ometi, nagu räägitakse, olevat saavutanud häid tagajärgi! Et ta aga sealjuures ka dušši tarvitas, siis kaheldakse muidugi selle ravimeetodi tagajärgedes… Vähemalt näib see nõnda…»

Raskolnikov ei kuulanud juba ammugi enam. Oma maja juurde jõudnud, nikutas ta Lebezjatnikovile peaga ja pöördus võlvialusesse. Lebezjatnikov virgus, vaatas ümber ja jooksis edasi.

Raskolnikov läks oma tuppa ja jäi keset põrandat seisma. «Milleks ta siia tuli?» Ta vaatas neid kollakaid hõõrdunud tapeete, seda tolmu, oma sohvat… Hoovilt kostis mingisugune terav, kestev kopsimine; kuskil taoti nagu naela sisse… Ta astus akna alla, tõusis kikivarvule ja silmitses kaua ning väga tähelepanelikult hoovi. Kuid hoov oli tühi ja kopsijaid polnud näha. Vasemal pool, tiibhoones, paistsid kuskil avatud aknad; aknalaudadel seisid potid nääpsukeste konnarehadega. Akende taha oli pesu kuivama riputatud… Seda kõike teadis ta peast. Ta pöördus kõrvale ja istus sohvale.

Ei kunagi, mitte kunagi polnud ta veel end nii kohutavalt üksikuna tundnud!

Jah, ta tundis veel kord, et tema võib-olla tõepoolest


403