inimesi miljonite kaupa ja peavad seda veel voorusekski. Kelmid ja lurjused on nad, Sonja!… Ma ei lähe! Ja mis ma neile ütlen? Et tapsin, aga raha ei julgenud võtta, peitsin kivi alla?» lisas ta kibeda muigega juurde. «Nemad ise on need, kes minu üle naeravad ja ütlevad: rumal, et ei võtnud. Argpüks ja rumal! Mitte millestki, mitte millestki ei saa nad aru, Sonja, ja nad pole seda väärtki, et sellest aru saada. Milleks ma lähen? Ma ei lähe. Ära ole laps, Sonja…»
«Piinad iseend, piinad iseend,» kordas Sonja, sirutades meeleheitlikus palves käed tema poole.
«Võib-olla peksin iseenda peale veel keelt,» tähendas Raskolnikov tumedalt, nagu mõttes, «võimalik, et olen ometi veel inimene, mitte aga täi, kiirustasin enese hukkamõistmisega. Ma võitlen veel.»
Kõrk naeratus tungis tema huulile.
«Niisugust piina kannatada! Ja terve elu, terve eluaeg!…»
«Harjun ära…» lausus Raskolnikov tusaselt ja mõtlikult. «Kuule,» ütles ta üürikese aja pärast, «aitab nutmisest, aeg on asjast rääkida: ma tulin sulle ütlema, et mind praegu otsitakse, püütakse…»
«Ah!» karjatas Sonja hirmunult.
«Noh, miks sa karjatasid? Ise soovid, et ma sunnitööle läheksin, aga nüüd hirmud? Ainult tead mis: ma ei alistu. Mina võitlen nendega veel ja mitte midagi ei tee nad mulle. Neil pole tõsiseid süüdistusi. Eile olin ma suures hädaohus ja mõtlesin, et olen juba kadunud, täna asi paranes. Kõik nende süüdistused on kahe otsaga, see on – ma võin nende süüdistused enda kasuks pöörata, mõistad? Ja pöörangi; sest ma olen nüüd seda õppinud… Kuid vangimajja pistavad nad mu kindlasti. Kui poleks seda üht juhtumit olnud, siis võib-olla oleksid nad juba täna sinna pistnud, kindlasti, võib-olla pistavadki veel täna… Ainult sellest pole midagi, Sonja: istun pisut ja lastakse jällegi välja… sest neil pole ju ainustki tõsist tõendit, ka tulevikus pole neil seda, annan oma sõna. Sellega aga, mis neil on, ei või nad inimest kuhugi saata. Noh, küllalt… Räägin ainult selleks, et sa teaksid… Õe ja emaga püüan kuidagi nõnda teha, et nad asja kuidagi teisiti usuksid ja mitte ära ei hirmuks… Õde on nüüd vististi kindlustatud… seega siis ka ema… Noh, see on kõik. Siiski, ole ettevaatlik. Kas sa mind vangimajja vaatama tuled, kui ma seal istun?»
400
