peaaegu ainult lobisemine! Vaata: sina ju tead, et minu emal pole peaaegu mitte midagi. Õde sai juhuslikult kasvatuse ja peab kogu eluaja koduõpetaja olema. Kõik nende lootused koondusid minule. Mina õppisin, kuid ei suutnud end ülikoolis käies ülal pidada ja pidin ajutiseks välja astuma. Kui kõik nõnda oleks edasi läinud, siis oleksin ma võinud loota umbes kümne, kaheteistkümne aasta pärast (kui asjaolud oleksid hästi kujunenud) mõneks kooliõpetajaks või ametnikuks saada, tuhanderublase palgaga… (Ta rääkis nagu päheõpitut.) Aga seks ajaks oleks ema vaevast ja murest end ära piinanud ja mina poleks ikkagi võinud teda rahustada, kuna aga õde… noh, õega oleks võinud veel palju halvemat sündida!… Ja mis lõbu see pakub kogu eluaeg kõigest loobuda, ema unustada ja näiteks õe solvamist aupaklikult ära kannatada? Milleks seda? Kas selleks, et kui oled osa hädasid unustanud, siis uusi juurde muretseda – naine võtta, lapsi soetada ja ka neid ilma kopikata maha jätta? Noh… noh, mina otsustasingi vanaeide raha oma valdusse võtta ja tarvitada seda esialgu ülikoolis õppimiseks, et mitte ema piinata, ning esimestel sammudel pärast ülikooli, – ja teha seda kõike suurejooneliselt, põhjalikult, nii et võimalik oleks täiesti uuele elukutsele asuda, uuele, iseseisvale eluteele välja pääseda… Noh… noh, see olekski kõik… Noh, mõistagi, et ma vanaeide tapsin, – seda tegin ma halvasti – noh, ja aitab!»
Mingisuguses jõuetuses venitas ta kuidagi oma jutu lõpuni ja laskis siis pea longu.
«Oh, see pole see, see pole see!» hüüdis Sonja valusalt. «Ja kas võib siis nõnda… ei, see pole nõnda, mitte nõnda!»
«Isegi näed, et pole nõnda!… Aga ometi rääkisin ma otsekoheselt tõtt.»
«Mis tõde see on! Oh issand!»
«Mina tapsin ju ainult täi, Sonja, kasutu, jälgi, kahjuliku täi.»
«See tähendab, inimene on täi?»
«Ka mina tean ju, et pole täi,» vastas Raskolnikov imelikult talle otsa vaadates. «Kuid siiski, ma luiskan, Sonja,» lisas ta juurde, «luiskan juba ammugi… See pole ikka veel see; sa räägid õigesti. Siin on sootuks, sootuks teised põhjused!… Juba ammugi pole ma kellegagi rääkinud, Sonja… Mu pea valutab praegu väga.»
395
