mingus kaasa aidata: tema võttis enda mureks lauakatmise, pesu, toidunõude jne. muretsemise ning toitude valmistamise oma köögis. Katerina Ivanovna volitas ta kõigeks ja jättis ta surnuaiale minnes enda asemele. Tõepoolest, kõik oli suurepäraselt valmistatud: laud oli kaunis puhtalt kaetud, nõud, kahvlid, noad, pitsid, klaasid, tassid, – see kõik oli muidugi paljudelt üürnikkudelt kokku korjatud, mitmest serviisist ja mitmes suuruses, kuid kõik oli määratud ajaks omal kohal, ja Amalia Ivanovna, kes tundis, et ta oli oma ülesande väga hästi täitnud, võttis surnuaialt tulijaid isegi teatud uhkusega vastu; ta oli nägusalt rõivastatud, uute leinalintidega tanu peas ja must kleit seljas. See uhkus, kuigi ta oli teenitud, ei meeldinud millegipärast Katerina Ivanovnale: «Tõepoolest, just nagu ilma Amalia Ivanovnata poleks osatud lauda katta!» Ka ei meeldinud talle uute lintidega tanu: «Ega see rumal sakslane ometi sellega uhkustama hakka, et tema on perenaine ja et oma armust valmis oli vaeseid üürnikke aitama? Armust! Palun väga! Katerina Ivanovna papal, kes oli polkovnik ja peaaegu kuberner, kaeti laud mõnikord neljakümnele inimesele, nii et mõnda Amalia Ivanovnat või mis õigem – Ljudvigovnat poleks sinna kööki lastudki…» Katerina Ivanovna mõtles esialgu oma tundeid siiski mitte avaldada, kuigi ta oma südames otsustas, et Amalia Ivanovnale peab täna tingimata nina peale andma ja tema õiget kohta meelde tuletama, muidu võib ta endast jumal teab mis mõelda – esialgu aga kohtles ta teda ainult külmalt. Ka aitas üks teine pahandus osaliselt Katerina Ivanovna ärritamiseks kaasa: matusele ei ilmunud kutsutud võõrastest peale poolaka, kes ka surnuaiale jooksis, peaaegu mitte kedagi ja ka lauda tulid neist kõige tühisemad ja vaesemad, mõned isegi pagan teab mis välimusega, niisiis ainult mingisugune rämps. Need aga, kes olid vanemad ja soliidsemad, puudusid, nagu oleksid nad isekeskis kokku rääkinud. Pjotr Petrovitš Lužin näiteks, kes oli üürnikest nii-öelda kõige soliidsem, ei ilmunud, kuna aga Katerina Ivanovna juba eile õhtul kõigile, see tähendab, Amalia Ivanovnale, Poljale, Sonjale ja poolakale, rääkis, et see on kõige suursugusem ja suuremeelsem inimene, kel on päratu suured tutvused ja varandused ja kes oli tema esimese mehe sõber ning tema isa alaline külaline, kes olevat lubanud kogu oma mõju maksma panna, et temale suur pajuk muretseda. Tähendame
360
