juba lõpetanud ja pani raha ära. Siiski, osa rahast seisis ikka veel millekski laual. See «väljakäigukohtade küsimus», hoolimata oma labasusest, oli juba mitu korda tüliõunaks olnud Pjotr Petrovitši ja tema noore sõbra vahel. Kogu rumalus seisis selles, et Andrei Semjonovitš pahandas tõepoolest, kuna aga Lužin tema kulul oma meelt lahutas; praegusel silmapilgul tahtis ta aga nii väga Lebezjatnikovi vihastada.
«Teie olete oma eilse äparduse pärast kuri ja norite,» pahvatas viimaks Lebezjatnikov, kes kõige oma «sõltumatuse» ja kõigi oma «protestide» peale vaatamata ometi ei julgenud Pjotr Petrovitšile vastu vaielda ja üldiselt ikka veel tema ees mingisugust endiste aastate harjumusest päritud aupaklikkust silmas pidas.
«Te öelge mulle parem,» lausus Pjotr Petrovitš kõrgilt ja pahaselt vahele, «kas te võite… või õigem, kas tõesti olete selle ülalmainitud noore naisisikuga nii lähedalt tuttav, et võiksite ta nüüd, praegusel silmapilgul, kohe siia tuppa kutsuda? Näib, nagu oleksid nad juba kõik surnuaialt tagasi tulnud… Ma kuulen, et käiakse… Minul oleks vaja temaga, tähendab, selle isikuga kokku saada.»
«Aga milleks seda?» küsis Lebezjatnikov imestunult.
«Niisama, on vaja. Täna-homme sõidan siit ära ja seepärast tahaksin talle teatada… Siiski, jääge, kui tahate, siia kõneluse ajaks. Seda parem. Muidu te veel mõtlete jumal teab mis.»
«Mina ei mõtle midagi… Küsisin ainult muidu niisama, ja kui teil temaga on asi õiendada, siis pole midagi kergemat kui teda siia kutsuda. Lähen silmapilk. Ise aga, olge kindel, ei hakka ma teid segama.»
Tõepoolest, viie minuti pärast tuli Lebezjatnikov Sonjaga tagasi. See astus suure imestusega sisse ja pelgas, nagu ikka. Ta pelgas niisugustel kordadel alati ja kartis uusi inimesi ning uusi tutvusi, kartis vareminigi, juba lapsepõlves, nüüd aga eriti… Pjotr Petrovitš võttis ta «lahkelt ja viisakalt» vastu, siiski mingisuguse lõbusa familiaarsuse varjundiga, Pjotr Petrovitši enda arvates siiski kombekohaselt, kui arvesse võtta teda kui auväärset ja soliidset meest ja neiut kui noort ja teatavas mõttes huvitavat olendit. Pjotr Petrovitš tõttas teda «julgustama» ja pani ta laua äärde istuma enda vastu. Sonja istus, vaatas enda ümber, vaatas Lebezjatnikovi, laual
352
