mõnikord ära hirmutatud väikesed lapsed. Mõni aasta tagasi, oma karjääri alguses, oli tal provintsis tegemist kahe juhtumiga, kus julmalt süüdistati õige tähtsaid kubermanguvalitsuse ametnikke, kellelt tema oli tuge otsinud ja kes teda kaitsesid. Üks juhtum lõppes paljastatud isikule kuidagi iseäranis skandaalselt, kuna teine juhtum peaaegu väga suuri sekeldusi oleks tekitanud. Seepärast otsustaski Pjotr Petrovitš Peterburis viibimata teada saada, milles see asi on, ja kui vaja, siis igaks juhuks pisut ette rutata ja poolehoidu otsida «meie noorema sugupõlve juures». Selles lootis ta Andrei Semjonovitši peale ja näiteks Raskolnikovi pool käies oskas ta juba teatud võõrad ütlused ümarikumaks treida…
Muidugi, peagi märkas ta Andrei Semjonovitšis väga labast ja töntsakat mehikest. Ent see ei kõigutanud sugugi Pjotr Petrovitši usku ega andnud talle julgust juurde. Kui ta olekski olnud veendunud, et kõik progressistid on samasugused lollpead, siiski poleks tema rahutus lõppenud. Iseenesest polnud temal kõigi nende õpetuste, mõtete ja süsteemidega (millega Andrei Semjonovitš talle otseteed kallale kargas) mitte vähematki tegu. Temal oli oma isiklik eesmärk. Ta tahtis ainult ruttu, viibimata teada saada: mis siin on sündinud ja kuidas? On neil inimestel mõju või ei ole? On tal tõepoolest midagi karta või ei? Kas nad teda süüdistaksid, kui ta seda ja seda ette võtaks, või ei süüdistaks? Ja kui süüdistavad, siis milles nimelt, ja mispärast süüdistatakse praegu üldse? Veel enam: kas saaks kuidagi neile ligi pääseda ja neid üle lüüa, kui neil on tõepoolest mõju? On seda vaja või mitte? Kas poleks näiteks võimalik oma karjääris just nende kaudu midagi korraldada? Ühe sõnaga: leidus sadu küsimusi.
See Andrei Semjonovitš oli kuskil teeniv, rikutud ihumahladega näärmetiisikust põdev mehike, väikest kasvu ja veidruseni valgete juustega ning kotletitaolise põskhabemega, millega ta väga uhkustas. Peale selle olid tal silmad peaaegu alati haiged. Ta oli kaunis pehme südamega, kuid tema jutt oli väga iseteadlik, ajuti isegi haruldaselt upsakas, mis paistis tema kujuga võrreldes alati naeruväärsena. Amalia Ivanovnal seisis ta siiski kaunis auväärsete elanikkude kirjas, see on: ei purjutanud ja maksis üüri korralikult. Hoolimata kõigist neist omadusist oli Andrei Semjonovitš tõepoolest rumalavõitu. Progressi ja «meie noorema sugupõlve» kilda hoidus ta kire tõttu. See oli üks selle hädiste värdjate ja labaste pool-
344
