Mine sisu juurde

Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/284

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

«Noh, ja mis edasi?» kiirustas Dunja.

«Ta ütles, et ta ise pole rikas ja et mõis jääb lastele, kes praegu on tädi juures. Siis ta rääkis veel, et peatub kuskil minu läheduses, aga kus, seda ma ei tea, ei küsinud.»

«Kuid mida tahab ta Dunjale pakkuda?» küsis hirmunud Pulheeria Aleksandrovna. «Ütles ta sulle?»

«Jah, ütles.»

«Mis siis?»

«Pärast ütlen.» Raskolnikov jäi vait ja pöördus oma tee juurde.

Pjotr Petrovitš võttis oma kella välja ja vaatas.

«Mul on tarvis asja pärast minna ja pealegi, ma nähtavasti segan teid,» ütles ta pisut puudutatud näol ja asutas toolilt tõusma.

«Jääge, Pjotr Petrovitš,» ütles Dunja, «te kavatsesite ju kogu õhtuks jääda. Pealegi kirjutasite ju ise, et soovite emaga millegi üle läbi rääkida.»

«Just nõnda, Avdotja Romanovna,» ütles Pjotr Petrovitš mõjukalt, istudes jällegi toolile, kuid hoides kübarat käes, «tõepoolest soovisin ma läbi rääkida teiega ja ka teie auväärt emaga ja pealegi väga tähtsate punktide üle. Kui aga teie vend ei või minu juuresolekul Svidrigailovi teatavatest pakkumistest rääkida, ei või ka mina ega tahagi… samuti teiste juuresolekul… rääkida mõnedest vägagi tähtsatest punktidest. Pealegi pole ka minu peamist ja kõige tungivamat palvet täidetud…»

Lužin tegi kibeda näo ning jäi väärikalt vait.

«Teie palve, et vend meie kokkusaamisel puuduks, on ainuüksi minu pealekäimisel täitmata jäetud,» ütles Dunja. «Teie kirjutasite, et vend on teid solvanud. Mina arvan, seda asja peab kohe selgitama ja te peate ära leppima. Ja kui Rodja on teid tõepoolest solvanud, siis peab ta teilt vabandust paluma ja teebki seda.»

Pjotr Petrovitš sai kohe julgust.

«On solvamisi, Avdotja Romanovna, mida kõige parema tahtmisega pole võimalik unustada. Kõiges on piir, millest üleastumine on hädaohtlik, sest kui oled kord üle astunud, siis on tagasipöördumine võimatu.»

«Õigust öelda, mitte just sellest ei rääkinud ma teile, Pjotr Petrovitš,» lausus Dunja pisut kärsitult vahele. «Saage õigesti aru, et kogu meie tulevik oleneb praegu sellest, kas selgub ja korraldub kõik võimalikult ruttu või ei. Ma ütlen otse, et ma ei suuda asja peale teisiti


284