juhust mööda ja… ja olen juba kõigi pantijatega kõnelnud… kuulasin nad üle… teie aga kui viimane… Ahjaa, tuli meelde!» hüüdis ta, nagu tunneks ta äkki millestki rõõmu. «Tuli õigel ajal meelde, mis ma nüüd küll…!» pöördus ta Razumihhini poole. «Sina nimelt puhusid mul seekord sellest Nikolaškast kõrvad täis… noh, tean ju isegi, isegi tean,» pöördus ta Raskolnikovi poole, «et see noormees on puhas, aga mis sinna parata, ka Mitkat tuli tülitada… Asi on nimelt selles, peaasi nimelt: seekord mööda treppi minnes… lubage, teie käisite seal ju kella kaheksa paiku?»
«Kaheksa paiku,» vastas Raskolnikov, tundes sel silmapilgul vastumeelselt, et tal poleks tarvitsenud seda öelda.
«Nõnda siis, kella kaheksa paiku mööda treppi minnes, kas ehk vähemalt teiegi teisel korrusel, avatud korteris – mäletate? – kaht töölist või ühtegi tähele ei pannud? Nad värvisid seal, ehk panite tähele? See on meile väga, väga tähtis!»
«Värvijaid? Ei, ei, näinud…» vastas Raskolnikov pikkamisi ja nagu oma mälestuses ümber kobades, kuna ta samal ajal kogu oma jõudu pingutas ja südamepiinas püüdis võimalikult rutemini aimata, milles on siin lõks ja kuidas seda mitte silmapaari vahele jätta. «Ei, ei näinud, ja ka niisugust lahtist ust ei pannud ma tähele… aga neljandal korrusel (ta oli juba lõksust üle ja rõõmutses) – seal, mäletan, kolis üks ametnik korterist välja… Aljona Ivanovna vastas… mäletan… selgesti mäletan seda… soldatid kandsid mingisugust diivanit ja surusid mu vastu seina… aga värvijaid, ei, ei mäleta, et oleksid olnud värvijad… ja ka lahtist ust polnud nähtavasti kusagil. Jah, ei olnud…»
«Mis sa ometi räägid!» hüüdis Razumihhin äkki nagu meelemärkusele tulles ja aru saades. «Värvijad värvisid ju tapmise päeval, aga tema käis ju kolm päeva enne seal? Mis sa ometi küsid?»
«Ptüi, ajasin segamini!» lõi Porfiri endale otsaette. «Pagan võtku, selles asjas kipub mul kõik segamini minema!» pöördus ta nagu vabandades Raskolnikovi poole. «Meil oleks ju nii tähtis teada, kas neid ehk keegi ei juhtunud nägema, kella kaheksa paiku, just korteris, nii et mul praegugi silma ette tuli, nagu võiksite ehk teie öelda… ajasin täitsa segi!»
«Peab tähelepanelikum olema,» lausus Razumihhin torsakalt.
253
