hiljutine hirmus aisting oma hauakülmusega tema hingest läbi; jällegi oli tal äkki täiesti selge ja arusaadav, et ta praegu rääkis hirmsat valet ja et ta mitte ainult kunagi enam ei saa oma himu täis rääkida, vaid et tal üldse enam kellegagi kunagi mitte midagi pole võimalik kõneldagi. Selle piinava mõtte mulje oli nii tugev, et ta silmapilguks peaaegu täielikku unustusse langes, kohalt tõusis ja mitte kellegi poole pilku heitmata toast tahtis välja minna.
«Mis sa ometi…?» hüüdis Razumihhin tal käest kinni haarates.
Ta istus jällegi ja vaatas vaikides enda ümber; kõik vahtisid teda arusaamatuses.
«Miks te kõik nii igavad olete!» hüüdis ta äkki üsna ootamatult. «Rääkige midagi! Milleks nõnda istuda? Noh, rääkige ometi! Hakkame juttu vestma… Tulime kokku ja vaikime!… Noh, rääkige midagi!»
«Jumalale tänu! Aga ma arvasin, et temaga algab jällegi midagi eilset!» ütles Pulheeria Aleksandrovna risti ette lüües.
«Mis sul on, Rodja?» küsis Avdotja Romanovna umbusklikult.
«Niisama, ei midagi, üks asi tuli meelde,» vastas Raskolnikov ja hakkas äkki naerma.
«Noh, kui asi, siis on hea! Aga mina arvasin juba…» pomises Zossimov sohvalt tõustes. «Kuid mul on aeg minna; ma astun võib-olla veel sisse… kui kodust leian…»
Ta jättis jumalaga ja läks.
«Kui kena inimene!» tähendas Pulheeria Aleksandrovna.
«Jah, kena, suurepärane, haritud, tark…» lausus Raskolnikov mingi ootamatu kiiruse ja tema jaoks ebatavalise elavusega. «Ei mäleta enam, kus ma teda enne haigust olen kohanud… Vististi olen teda kuskil kohanud… Ka see on hea inimene!» näitas ta peaga Razumihhini poole. «Kas ta sinule meeldib, Dunja?» küsis ta ja hakkas äkki ei tea miks naerma.
«Väga,» vastas Dunja.
«Ptüi, missugune rõngasnina sa oled!» ütles Razumihhin, tundes kohutavalt piinlikkust ja punastades, ning tõusis toolilt. Pulheeria Aleksandrovna naeratas pisut, kuna Raskolnikov naerma hakkas.
«Ja kuhu siis sina?»
217
