joodud viin äkki topelt jõul pähe tõusnud. Ta seisis kahe naisterahva seltsis ja hoidis neil mõlemal käest kinni, neid manitsedes ja imestusväärse otsekohesusega põhjusi esitades, kuna ta ise, vististi suuremaks veenmiseks, iga sõna juures nagu pihtide vahel kõvasti-kõvasti ja valusalt nende käsi pigistas ning nagu näis, silmadega Avdotja Romanovnat õgis, ilma et oleks põrmugi seda häbenenud. Valu pärast kiskusid naisterahvad vahetevahel oma käsi tema ilmatu suurest ja kondisest peost, kuid ta mitte ainult et ei taibanud midagi, vaid vedas neid veel tugevamini endale lähemale. Oleksid nad praegu teda käskinud nendele teenet osutades siit trepist pea ees alla hüpata, siis oleks ta seda silmapilk kõhklemata teinud. Ehk küll Pulheeria Aleksandrovna, kes oli oma Rodja pärast väga erutatud, tundis, et noormees on ülearu ekstsentriline ja surub liiga tugevalt kätt, ometi ei tahtnud ta neid ekstsentrilisi üksikasju tähele panna, kuna ju noormees samal ajal oli talle ka päästeingliks. Avdotja Romanovna aga, kes polnud, hoolimata oma praegusest erutusest, sugugi pelgliku iseloomuga, kohtas imetluse ja peaaegu hirmuga oma venna sõbra metsikus tules välkuvaid silmi ning ainult piiritu usaldus, mille Nastasja oli temasse oma jutuga istutanud, hoidis teda selle imeliku inimese eest põgenemast ja ema endaga kaasa viimast. Ka mõistis ta, et vististi on tema eest põgenedagi võimatu. Siiski, kümmekonna minuti pärast sai ta palju rahulikumaks: Razumihhinil oli omadus otsekohe kogu oma loomust väljendada, ükskõik missuguses meeleolus ta juhtus olema, nii et kõik väga ruttu taipasid, kellega neil tegemist on.
«Perenaise juurde minna on võimatu ja see oleks kõige suurem lollus!» hüüdis ta Pulheeria Aleksandrovnat veenda püüdes. «Olgugi et olete Rodja ema, aga kui siia jääte, ajate ta hullustusse, ja jumal teab, mis siis saab! Kuulge, teate, mis ma teen: nüüd jääb Nastasja tema juurde istuma ja mina viin teid mõlemaid koju, sest üksi ei või te praegu tänavale minna; meil Peterburis on selle poolest… Noh, süljake selle peale!… Pärast jooksen teie juurest kohe siia ja veerand tunni pärast, minu ausõna, toon teile teate: kuidas tal on? magab või ei? ja kõik muu. Pärast seda lähen silmapilk oma koju, – seal on mul külalised, kõik on purjus, võtan Zossimovi – see on arst, kes teda ravib, tema istub praegu minu juures, tema on kaine; tema on kaine, tema pole kunagi
188
