Mine sisu juurde

Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/17

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

«Muidugi!» tähendas peremees haigutades.

Marmeladov lõi otsustavalt rusikaga vastu lauda:

«Niisugune on minu loomus! Teate teie, kas teie teate, mu härra, et ma jõin isegi tema sukad maha? Mitte kingad, sest see oleks veel pisutki üldise korraga sarnanenud, vaid sukad, tema sukad jõin maha! Jõin ka maha tema pearäti, kitse udukarvadest pearäti, mis oli talle kingitud ja kuulus täiesti temale, mitte minule; ise aga elame külmas toanurgas ja sel talvel külmetas ta enda ära ja hakkas köhima, köhib juba verd. Väikesi lapsi on meil kolm ja Katerina Ivanovna teeb hommikust poole ööni tööd, kraabib ja küürib, peseb lapsi, sest puhtusega on ta maast-madalast harjunud, ja seda kõik oma nõrga ja tiisikusele kalduva rinnaga, ning mina tunnen seda! Või arvate, et ma ei tunne? Ja mida rohkem ma joon, seda rohkem tunnen. Selleks joongi, et joomises otsin kaastunnet ja tundeid… Joon, sest ma tahan kahevõrra kannatada!» Ja nagu meeleheitel langetas ta pea lauale.

«Noormees,» jätkas ta ennast jälle üles ajades, «teie näost loen ma mingisugust nukrust. Niipea kui sisse astusite, lugesin ma seda, ja sellepärast pöördusingi kohe teie poole. Sest oma elulugu teile jutustades ei taha ma ometi end nende päevavaraste ees häbiposti panna, on ju neil niigi kõik teada, vaid ma otsin tundelist ja haritud inimest. Siis teadke, et minu abikaasa kasvatati õilsas kubermangu mõisnikkude instituudis ja kooli lõpetades tantsis ta salliga kuberneri ja teiste isikute juuresolekul, mille eest sai kuldauraha ja kiituskirja. Auraha… noh, auraha müüdi ära… juba ammugi… hm!… kiituskiri seisab tal veel tänini kirstus ja alles hiljuti näitas ta seda perenaisele. Ehkki ta perenaisega alailma riius on, ometi tahtis ta kellegi ees uhkustada ja oma endistest õnnelikkudest päevadest kõnelda. Ja mina ei mõista seda hukka, ei mõista hukka, sest see on tal viimane säilinud mälestus, kõik muu on tuhk ja tolm! Jajah; tema on kuumavereline, uhke ja paindumatu naisterahvas. Ise peseb teine põrandat ja närib musta leiba, kuid nõuab endale lugupidamist. Sellepärast ei jätnud ta ka härra Lebezjatnikovi häbematust niisama ja kui härra Lebezjatnikov teda selle eest lõi, siis heitis ta voodisse enam tunnete kui peksu pärast. Mina võtsin ta endale juba lesena, ühes kolme lapsega, üks väiksem kui teine. Esimesele mehele, jalaväeohvitserile, läks ta armastusest ja põgenes temaga


17