91
tagasi ja sõitis metsa. Palju teisi katsusiwad ka mu juurde mäe otsa tulla, aga ei saanud. Näeksid ka homme kodu seda suurt ilu!“
Poiss tõrgub, ei luba tulla. Läinudgi jälle teisel päewal karja. Läinud teise leitud maja juurde. Pannud hõbe-riided selga ja sõitnud hõbe-täkuga klaas-mäele. Sõitnud ligi mäe tipu. Enne libisenud ta aga tagasi. Kuningas lasknud wõõrale püssisid järele lasta. Üks kuul läinud läbi poisi käe. Poiss läinud sellesama maja juurde, pannud hobuse ja riided ära ja läinud lammaste karja.
Õhtul küsinud kuninga tütar, kui poisil haiget kätt näinud:
„Kus see käsi wigastatud sai?“
Poiss wasta:
„Ronisin puu otsa. Kukkusin säält alla. All oli puu oks püsti; ma kukkusin otsekohe oksa pääle ja oks läks läbi käe!“
Kuninga tütar rääkima:
„Täna käis uhke hõbe-ratsanik klaas-mäe juures. Sai üsna mu ligidale, aga weeres enne tagasi. Isa laskis temale püssisid järele lasta. — Ei tea, missugune ratsanik homme wõib tulla! Jää õige homseks koju!“
Ei poiss lubanud jääda. Ütelnud, et homme jälle karja läheb.
Läinudgi. — Keskpäewa ajal läinud poiss kolmanda leitud maja juurde. Pannud enese teemandi-riidesse. Sõitnud siis teemandi-täkuga kohe klaas-mäele. Wõtnud kuninga tütre käest ninarätiku ja kuld-sõmusse ja läinud jälle sellesama maja juurde. Pannud riided ja hobuse ära ja läinud lamba karja.
Õhtul kiitnud kuninga tütar poisile:
„Mul on juba peigmees, aga ei tea, kes. Üks uhke herra tuli teemandi-hobuse seljas ja teemandi-riietega mu juurde, wõttis ninarätiku ja sõrmusse ja läks. Minu isa ei lasknud enam püssidega. Nüüd
