14.
Lambakarjane kuninga wäimeheks.
Korra jäänud poeg isast järele. Isa pole wõinud temale misgitgi ametit õpetada, sellepärast wõtnud poiss nõuuks, kuninga lambakarjaseks hakata.
Poiss läinud kaupa tegema. Üteldud:
„Meil on igapäew ise lambakarjane. Kes hommikul lammastega wälja läheb, see ei tule õhtul enam tagasi. Meie ei saa aru, kuhu ta jääb, aga lambad tulewad mudaselt suure jooksuga koju.“
Poiss wasta:
„Kes mind waest siis tahab; eks ma ikka õhtul kodu tule! Andke aga mulle hästi wiina kaasa!“
Sellega oldud nõuus.
Teisel hommikul läinud poiss lambakarjaga karjamaale, leiwariistad ja hulk wiina kaasas. Olnud ju lõuneni metsas, pole midagi näinud.
Korraga tulnud kolme pääga madu poisi juurde ja ütelnud:
„Tule mulle nüüd lõuneroaks!“
Poiss wasta:
„Ja, eks ma tule! Mul on weel leiwa kaasas, sööme selle ära; saad sina kehakinnitust ja mina ka, et siis täiekõhuga suurem suutäis oleksin!“
Madu nõuus. Poiss annud maole wiina. See olnud mao meele järele. Joonud wiina kõik ära, mis poisil kaasas olnud. Jäänud ju üsna joobnuks.
