83
Kõrtsipoisid küsinud saksalt:
„Kas joodame ka täku ära ja paneme talli sööma?“
Saks wasta:
„Ei ole tarwis! Las’ ta nälgib ja külmetab õues! Ta on oma hullamisega minu külge ja pääd lõhkunud, sellepärast olgu see talle õpetuseks!“
Kõrtsipoistel aga kahju kenast täkust. Wiiwad hallikale jooma. Täkk, niipea, kui nina weepinnale paneb, läheb waljastest läbi wette ja moondab kiisaks. Waljad jääwad aga kõrtsipoiste kätte. Need jooksnud kõrtsi ja rääkinud, kuhu täkk läinud. Saks jooksnud suure rutuga hallika juurde ja moondanud enese haugiks. Hakanud siis kiiska tagaajama. Kiisk ujunud nagu nool haugi eest ära. Korraga läinud ta pae serwa alla. Haug jäänud wahtima. Palunud kiiska, et kiisk wälja tuleks. Ei kiisk tule. Haug palub:
„Keera mulle wiimast korda weel nägu ja anna mulle suud, siis tahan ma ära minna!“
Kiisk wasta:
„Sa anna mu sabale suud!“
Kolm päewa oodanud haug kiiska pae alt wälja tulema. Siis hakanud häkki wihma sadama. Pikne löönud haugi selga; haug kadunud ära, kartnud, et wiimaks surma saab.
Kiisk, kui arwanud haugi enesest ju üsna kaugel olema, läinud pae serwa alt mööda oja kuni kuninga rohuaeda. Ujunud sinna hallikasse, kus kuninga tütrele joogi wett wiidud.
Üks tüdruk tulnud wett wiima. Kiisk muutnud enese kuld kiisaks ja länud wee-riista. Tüdruk wiinud kuld-kiisa weeriistaga kuninga tütrele. Kuninga tütar jätnud riista lahtiselt seisma, kartnud, et ehk kiisk sureb ummuses ära. Kiisk aga muutunud öösel kenaks nooreksmeheks ja läinud kuninga tütre juurde! Jutustab siis, kuda ta ennast kiisaks muutnud.
