13.
Poja amet.
Ennemuiste elanud üks mees oma pojaga kesk metsa. Teeninud puulõikamisega oma igapäewast leiba.
Korra mõtelnud mees:
„Ma panen õige poja mõne meistri juurde ametit õppima, olgu amet mis tahes. Kui kaua ta minu juures ikka wedeleb. Kui ma wanaks jään, et ei suuda enam tööd teha, tema üksi puid ka ei lõika: nõnda jääme mõlemad nälga. Aga las’ ta õpib ühe hää ameti, mis teda ennast auusasti toidab, siis ehk saan minagi säält kõrwast weel omale ülespidamist.“
Seda mõtet awaldanud wanamees ka pojale. Pojal pole midagi selle wasta olnud.
Läinud ühel päewal kahekesi linna poole, et sääl ametit leida. Äkitselt poja kõht kangesti tühi, käib aga isa pääle, et: „anna süüa!“ ja „anna süüa!“ Wanamehel tulnud hirm pääle, et ehk poeg pargib weel kere läbi. Pole midagi süüa anda olnud.
Korraga tulnud nende juurde üks wõõras herra. See küsinud:
„Mis te riidlete siin?“
Wanamees seletanud asjaloo põhjani ära, et ametit tuldud otsima ja et poja kõht tühi. Wõõras ütelnud:
