74
põrgulistega. Need raiunud metsa maha. Wõõras ema pääsenud jälle edasi:
Härg käskinud jälle Hanssu tagasi waadata. Hans waadanud ja näinud jälle musta kogu ligidal. Härg käskinud Hanssu liiwa tera maha wisata. Hans wisanudgi. Silmapilk olnud nende taga kõrge mägi.
Hansu wõõras ema kaewanud põrgulistega mäe läbi ja tulnud edasi.
Härg käskinud jälle Hanssu tagasi waadata. Hans näinud musta kogu ju üsna nende lähedal. Härg käskinud weetilga kruusist maha wisata. Silmapilk olnud suur meri nende taga.
Hansu wõõras ema hakanud merd tühjaks jooma. Joonud ju mere üsna tühjaks. Wiimast lonksu hakanud rüüpama, kui ta ise paugades lõhki läinud. Meri siginenud jälle sellest weest sinna kohta, nii et põrgulised sinna kõik ära uppunud.
Hans läinud walge härjaga ühte kuninga härja karja. Kuninga härjad hakasiwad walget härga kaewama. Kaewatud walgel härjal sarw pääst ära. Hans wõtnud sarwe oma kätte ja tahtnud teda jälle maha wisata. Härg aga ütelnud:
„Hans! Nüüd peame lahkuma! Mina jään siia, sa lähed edasi. Wõta see sarw omale mälestuseks. Kui sa midagi tahad, siis aga mõtle sarwekese pääle ja see sünnib kohe nii!“
Hans lahkunud kurwa meelega härjast. Ta läinud ühte kuninga linna kuninga weewedaja poisiks. Wesi olnud mehikesel wasta mäge wedada. Kuninga tütar näinud, kuda Hans suure waewaga wett wedanud. Pilganud Hanssu:
„Kuule Hans! Wõta mind ka kelgule sõitma!“
Hans wasta:
„Mis weel? Omalgi ränk wedada, aina hinge tahab wõtta, sind ka weel siia!“
