6
Hommiku walgel ärkab soldat ülesse. Kuninga tütar magab rahulikult oma woodis, nagu et oleks midagi sündinud. Seitse paari pastlaid aga jälle ära kulunud.
Kuningas küsib soldati käest, kus tütar käinud. Soldat ei tea midagi wastata.
Teisel päewal seesama lugu. Kuninga tütar annab soldatile jälle wiina ja soldat jääb jälle magama. Hommiku jälle kuninga tütrel seitse paari pastlaid ära kulunud.
Soldat kaotab elu lootuse ära. Weel on mõni kopik raha taskus. Läheb kõrtsi aega wiitma. Teisel päewal peab muidugi surema. Nii on ju kuninga käsk. Ainult üks öö weel elada.
Soldat rüüpab kõrtsis wiina. Waatab ringi, näeb: üks sandikene istub kõrtsi pimedamas nurgas. Soldat wõtab wiinaklaasi, wiib sandile ja ütleb: „Rüüpa sina ka! Ega sinugi suu seina pragu ole!“
Sant rüüpab wiina ja ütleb: „Pojukene, mis liiku sa teed?“
Soldat wasta: „Mis liiku ma teen! Mind on kuninga tütre wahiks pandud. Pean walwama, kus kuninga tütar käib ja iga öösi seitse paari pastlaid ära kulutab. Ma ei saa aga seda teada. Kuninga tütar annab mulle õhtuti wiina. Wasta ei tohi tõrkuda, peab wõtma. Aga igakord jään ma selle pääle magama. Kaks ööd olen ju walwanud, ainult üks öö on weel elada! Kui ma homme hommiku kuningale ei tea ütelda, kus kuninga tütar käinud, jään pääst ilma. Sellepärast katsun wiimast elupäewa kõrtsis rõõmsasti ära wiita!“
Sant wõtab taskust kuiwanud leiwa koorukese, annab soldati kätte ja ütleb: „Kui kuninga tütar sulle wiina annab, siis söö see leiwa kooruke wiina pääle. Siis ei jää sa magama, waid wõid ehk teadagi saada, mis sul tarwis teada!“
