67
Poiss wasta:
„Kui sa mu ristiisa tõesti oled, siis ma sind küll waatama tulen. Aga lähme enne minu ema juurde wõõraks. Küll siis lähme sinu kodu!“
„Ei, tule enne minu kodu! Siis lähme sinu emat ka waatama!“ ütelnud kuriwaim.
Poiss heitnud sellega wiimaks nõuusse. Ristiisa lubanud ta kodu kärneriks õpetada. Wõtnud poisi kukile ja läinudgi. Õde läinud kodu ja rääkinud seda lugu emale. Ema oodanud poega, ei tule, ei tule. Hakanud wiimaks taga otsima. Ei ole leidnud, ega olegi leidnud.
Kuriwaim wiinud poisi oma kodu. Annud kõik wõtmed tema hoolde. Kõik kambrid lubanud poisil läbi käia, ühte aga mitte. Ütelnud:
„Kui sa sinna lähed, siis pead surema!“
Poiss ei ole ka läinudgi ärakeelatud kambrisse.
Põrgus elades saanud poiss ju 17-aastaseks. Mõtelnud ühel päewal, kui wana põrgulist kodus pole olnud:
„Mis? Lähen ometi kord ka salakambrisse! Ega ma sääl midagi katsu, ega wõta, ma aga waatan. Olen ju mitu hääd aastat siin elanud, nüüd wõiksin ma ju ka sinna kambrisse minna. Päälegi ei ole peremeest praegu kodus!“
Wõtnud wõtme ja awanud salakambri ukse. Waewalt oli ta seda jõudnud, kui kambrist kolm tuid wälja lennanud. Nüüd poisil kere hirmu täis, et: „täna õhtu mul elu küünal kustub!“
Kui põrguline kodu tulnud, läinud kohe salakambrisse. Näinud, et kolm tuid wälja lennanud. Need kolm tuid olnud aga kolm kuninga tütart, kes põrgulise juures wangis olnud.
Wanapagan hakanud kohe poisiga taplema. Lubanud ära tappa. Poiss palunud weel elusse jätta ja nime-
