56
Rebane waatas riideid. Arwas ometi, et need kuninga wäimehe wäärilised ega kuninga tütre meele pärast ei ole.
Rebane mõtles ometi kawala tüki wälja. Jättis noore mehe tee pääle maha ja läks ise kuninga juurde. Hakkab kuningale õnnetust kaebama, et tee pääl tulles ühe kraawi sild katki läinud ja kuninga tütre peigmees oma riided wäga ära määrinud. Wäimees karta seda wiisi kuninga ette tulla.
Kuningas andis seda kuuldes wäimehe jaoks kohe uued riided ja käskis rebast neid kohe peigmehe kätte wiia.
Rebane wõttis tänades riided wasta ja wiis kuninga wäimehe kätte. See pani riided selga ja läks siis rebasega seltsis kuninga juurde. Neid wiidi kohe suurde saali. Sääl ootas kuningas neid oma wõõrastega. Ka kuninga tütar oli sääl. See igatses südamest peigmeest näha saada.
Kuninga tütre peigmees astus sisse oli aga hulka wõõraid ja toredat pruuti nähes nii kohmetanud, et ei teadnud, mis teha. Hakkas oma riideid wahtima ja näppima.
Kuninga tütar pani wäga imeks, et peigmees nii kohmetanud oli. Küsis rebase käest: „Miks peigmees neid riideid wahib ja näpib, nagu ei oleks ta neid enne näinudgi?“
Rebane wasta: „Teie peigmees kardab, et need riided ka mudased on, nagu ta oma riided. Sellepärast ta neid waatab ja katsub!“
Kui ka noormees kohmetanud oli kuninga kojas, sai ta kuninga tütre ometi enesele naeseks. Peeti pulmad, mis mitu nädalit kestsiwad.
Kui pulmad wiimaks lõppesiwad, pidi noormees kuninga tütre kodu wiima. Aga kuhu wiia, kui kuninga wäimehel kodu ei olegi, ei lossi ega sauna. Ütelda aga wäimees ei julgenud, et ta waene nagu sant on.
