51
Nüüd hakkasiwad kass ja koer endist wiisi ujudes tagasi minema, sõrmus kassi hammaste wahel. Tükk maad oli ujutud. Kassi hambad wäsisiwad ära. Kass tahtis sõrmusse omast suust koera suhu anda, aga sõrmus sulpsatas merde ja wajus põhja.
Koer ja kass kohkusiwad ära. Kudas nüüd sõrmust kätte saada? Küll katsusiwad endid põhja lasta, aga meri oli sügaw, ei saanud.
Korraga nägi koer konna. Napsas konna kinni: Konn paluma, et koer lahti laseks. Koer wastu: „Kui mu käsku täidad, lasen su lahti; kui ei, häwitan su sugugi maa päält ära!“
Konn pärima: „Missugust käsku pean ma täitma?“
Koer wasta: „Meil kukkus kuld sõrmus wette. Too see meie kätte!“
Konn uuesti pärima: „Missugune see sõrmus on!“
Kass ja koer seletanud, et sõrmus ümarguse rõnga sarnane olla.
Konn kohe: „Ah! Täna hommiku kukkus üks kollane Rootsi ratta wits meie prouakese kaela. See wist oligi teie sõrmus!“
Läinud wee alla ja tulnud natukese aja pärast sõrmussega tagasi. Kass ja koer hoidnud nüüd sõrmust hoolega, et enam wette ei kukuks. Saanud wiimaks õnnelikult koju.
Poiss olnud kodu suures puuduses. Kõik wara lõppenud ju otsa. Ei ole teisel enam süüagi olnud. Kui häda õige suur olnud, jõudnud koer ja kass sõrmussega tagasi.
Poiss kohe sõrmus sõrme. Nüüd jälle kõiki küll, mis iganes tarwis. Kuninga tütre oli poiss seni aga üsna ära unustanud. Poiss pidanud sõrmusse
