41
Pime pani wiisud jalga. Wiisud wiisiwad pimeda hallikale. Sääl pesi silmi. Tundis kohe, et walu wähenes.
Hallikalt tagasi jõudes andis pime wiisud tänades wõõra kätte.
Wõõras küsima: „Noh, kas walu jäi wähemaks?“
Pime wastu: „Jäi küll!“
Pime istus kiwi otsa ja wõõras läks oma teed. Mõne päewa pärast kuulis pime jälle, et keegi säält mööda läks. Pime kohe paluma, et wõõras ta juurde tuleks.
Wõõras tuli. Küsis sedamaid: „Mis sa tahad? Ma andsin ju su silmadele walu wasta rohtu!“
Pime paluma: „Ma tahaksin, et mu silmad jälle näeksiwad!“
Wõõras jälle: „Säh, seo need wiisud jalga. Need wiiwad sind teisele hallikale. Pese sääl silmi! Küll siis hakad nägema!“
Pime sidus wiisud jalga. Wiisud wiisiwad teda hallikale. Hallika weega silmi pestes tundis pime, et weel magus hais juures oli. Warsti hakkasiwad silmad nägemagi. Wiisud wiisiwad jälle kiwi juurde tagasi.
Kiwi juurde jõudes nägi pikusese halli wanamehe pika habemega, kiwi otsas istuwat.
Wanamees warsti küsima: „Kas näed nüüd?“
Noormees wasta: „Jah, ma näen nüüd!“
Ütles ja langes tänades wanamehe kaela.
Wanamees ütlema: „Mina olen sinu ristiisa. Tahtsin ristipojale ju ennegi hääd teha, aga mul polnud aega. Nüüd olid sa hädas ja ma wõisin sind aidata. Küll su käsi hakkab wiimaks hästi käima! Kas sa aga linnu keelt oskad?“
„Jah oskan!“ wastas noormees. „Seda õppisin wõõral maal!“
