5.
Kudas karjapoiss kuningaks sai.
J. Karu, Pärnust (Helmest).
Ühel karjapoisil olnud wäga wali peremees. Peksnud alati karjapoissi. Karjapoiss saanud enam peksa kui leiba.
Korra kadunud õhtul karjasel lehm ära. Küll otsinud lehma, aga ei leidnud. Ei julgenud koju minna. Teadis julgesti, mis palk kodu ees ootab. Siisgi ei wõinud parata. Ajanud karja koju. Peremees leidnud kohe, et üks lehm kadunud. Tõmmanud poisi kinni ja peksnud hirmsasti. Kui küll arwanud olewat, saatnud poisi ilma söömata metsa lehma otsima.
Poiss läinud metsa. Kõndinud metsas nuttes edasi, tagasi. Wiimaks tulnud poisile hall wanamees wasta. Wanamees kohe küsima: „Miks sa nutad pojuke!“
Poiss rääkinud ära. et tal lehm kadunud. Saanud sellepärast juba peksa ja et tea, kui palju weel saab.
Wanamees warsti trööstima: „Ära nuta, pojuke! Tule minule karjaseks! Ma annan ilusasti süüa. Mul wähem kari, sul parem elu!“
Poiss kaubaga rahul. Läinud wanale mehele karjaseks.
