29
Mere ääres pani sepp paadi kaenlast maha, lahutas laiale, lükkas wette, sõitis paadiga mööda merd.
Kuningas oli wäga rõõmus niisuguse paadi üle. Seda wõis kokku panna, kaenlasse wõtta ja ühest kohast teise wiia.
Kuningas küsis teise sepa käest: „Mis uudist sina tood?“
Teine sepp pani ka oma töö rohu pääle maha. See oli toru moodi asi.
Kuningas küsima: „Mis riistapuu see on?“
Sepp wasta: „Selle riistapuuga wõib ülewal pilwede pääl käia!“
Kuningas pani sepa juttu naeruks. Ütles sepale: „Mine parem põrgu ja näita wanapaganale oma lendamise wärki! Mina seda näha ei taha!“
Sepp pani töö jälle kokku ja hakkas koju minema. Tee pääl tuli kuninga poeg wasta.
Kuninga poeg küsima: „Sepp, mis sul kaenla all on?“
Sepp jutustas kuninga pojale oma lugu. Kuninga poeg palus lendamise wärki näha.
Sepp näitas. Rääkis ühtlasi kuninga pojale, et selle masinaga pilwede pääle wõib lennata.
Kuninga pojal kohe kange himu pilwede pääle lennata. Palus sepa käest riista natukeseks ajaks enesele.
Sepp lubas. Tegi riista lahti. Kuninga poeg istus pääle. Lendas warsti ülesse taewa alla.
Kuningas pani esiti poja taewa alla lendamist wäga imeks. Kui aga poeg silmist ära kadus, hakkas kuningas seppa wanduma. Ütles sepa nõia olewat. Laskis mehikese wangi panna.
Kuninga poeg lendas ikka edasi. Ei osanud aga sõiduriista maha lasta. Sõitis terwe päewa otsa. Wiimaks sai aru kätte. Hakkas sõiduriista kohe alla laskma. Nägi suure linna enese all. Laskis linna
