13
Päew enne pulmi kuningas wäimehele ütlema: „Kuule poiss! Mis tempu sa teed! Homme on pulmad, aga sa ei ole weel mingisugust rooga lasknud muretseda. Hulk wõõraid on kokku kutsutud. Mis sa neile ette annad?“
Wäimees wasta: „Ära muretse ühtegi! Küll ma kõik õigel ajal walmis muretsen!“
Kuningas ei saanud midagi aru. Arwas, et road ehk kusagilt mujalt tuuakse.
Pulmapäewa hommikuks oliwad suured söömalauad toredate linadega ehitud ja ootasiwad roogasid.
Soldat läks linaga sinna, lehitas lina iga laua pääl ja ütles: „Lina, kata lauda! Kümme korda paremad road olgu laual kui kihluse ajal oliwad!“
Kohe kümme korda paremad road laual kui kihluse ajal. Ja kõik kärmesti nagu wälk sääl.
Neliteistkümmend päewa söödi ja joodi ühte lugu. Soldat söötis oma linaga tuhandisi.
Kesk pulma rõõmu toodi korraga sõnumit, et waenlane maale tunginud ja ühte lugu ligemale tulla. Kuninga wäimees wõttis põrgust toodud kasti kaenlasse ja ütles kuningale: „Lase olla, küll ma üksi waenlastega walmis saan.“
Kuningas pidas wäimeest esiteks lolliks. Wäimees seletab aga, et ta üksi wäga hästi waenlastega walmis saab. Kuningas pidi wiimaks wäimehele järele andma ja wäimehe üksi waenlaste wasta minna laskma. Oli ju näinud, et wäimees mõnda imet teeb.
Wäimees läks oma kastiga waenlaste wasta, lõi nad oma soldatitega wiimseni meheni maha, wõitis wõõra riigi ära ja pööris siis koju tagasi.
Selle püüle söödi ja joodi weel neliteistkümmend päewa. Siis läks noorpaar teisi riiki elama. Sääl elasiwad nad surmani wäga õnnelikult.
Imelik kast ja muud asjad kadusiwad aga pärast kuninga surma ära.
