11
Nõnda mõteldes katsub soldat taskut. Leiab säält õuna. Wiskab õuna ülespidi. Ime kiirusega soldat kohe kuninga rohuaias tagasi, säälsamas, kus esmalt õunu wõttis.
Soldat wõttis aias suured saapad jalast ja peitis ära. Niisama ka oma kasti. Mütsi aga jättis oma kätte. Läks siis kuninga tütre kambrisse, wiskas sirukile ja ootas tüdrukute tagasi tulemist. Hommikust ööd jõudsiwad tüdrukud tuppa tagasi. Soldat tegi enese kõwasti magama. Noorskas nii, et akna ruudud põrisesiwad. Kuninga tütar lõi käega wasta reit ja ütles: „Oh sa waene soldat! Täna su nupp wõetakse! Sa ei tea, mis su käest küsitakse!“
Soldat ärkab ülesse, õerub silmad unest puhtaks, ootab kuninga kutsumist. Ei pruugi kaua oodata. Juba kästakse kuninga ette astuda.
Soldat astub kuninga ette. Kuningal paljas mõõk käes. Walmis soldati pääd otsast ära raiuma, kui soldat midagi ei tea.
Kuningas soldatilt küsima: „Noh, kas tead nüüd, kus kulutas mu tütar täna ööse seitse paari pastlaid ära!“
Soldat wasta: „Jah, tean küll armuline kuningas!“
Kuninga tütar kuulab ukse taga, hüüab: „Ei ole tõsi! Ära usu, soldat waletab! Ta ei tea midagi. Magas kõige selle öö nii, et teine silm ei näinud teist!“
Kuningas arwab tütre juttu tõeks. Tõstab mõõga, tahab soldati pääd otsast ära lüüa. Soldatil aga imemüts taskus. Lipsti müts päha. Kuningas tahab lüüa, aga soldatit näha kusagilgi. Waatab imekspannes toas ringi, kuhu soldat jäänud.
Soldat aga ütlema: „Armuline kuningas! Luba mind ometi rääkida! Ma tean küll, kus kuninga tütar käis!“
Kuningas ütlema: „Kuhu sa kadusid ? Tule wälja, et ma sind näen. Räägi, mis sa oled näinud!“
