96
peideti. Kui kõik osawõtjad leiti koos olewat, roniti troskadesse, kus juures „kawaleridele“ suurt lõbu tegi, neiude piha ümbert wõi kaenla alt kinni wõtta, et neid üles aidata. Istudes tehti üleüldisel nõudmisel „kirju rida“, kus juures emand Wittelbach asja nõnda oskas juhtida, et Bertha mitte Mathias Lutzi kõrwale ei saanud, waid tema enese ja ühe meistri-poja wahele, kuna Mathiasele keegi ilus neiu, ühe wanaselli tütar, ja selle isa naabriteks juhtusiwad — lugu, mis Berthale sugugi ei näidanud meeldiwat.
Laksuwatel piitsalöökidel ja seltskonna lõbusal naerulaginal weeresiwad kõik neli hiigla-wankrit minema — mööda wallikraawi äärt Toompea alewi ehk Kassisaba poole. Waewalt oli „ragatkast“ läbi sõidetud ja lageda, tolmuse maantee peale jõutud, kui laululõbule maad anti. On ju laulmine ja klawerimäng — kodaniku-laste parema hariduse märk — Tallinnas alati wäga kodus olnud; pealegi oli ilm imekena ja seltskonna tuju seepärast kõige parem. Ühtlasi awati mõned pika kaelaga pudelid ja lasti peeker ringi käia.
Bertha Wittelbachile algas aga nüüd piina-aeg.
On wanemaid olemas, kes oma lapsi ikka lasteks peawad, olgu wiimastel kas wõi hallid juuksed peas. Nad püüawad neid ikka weel kaswatada; nende aastad unustawad nad ära.
Emand Wittelbachile näis kahekümneseitsme-aastane Bertha ikka weel seesamma Bertha olewat, kes kord lühikeses kleidikeses, patsikese otsas punane lint, aabitsa ja tahwliga tanta Raupachi juures koolis käis. Needsamad õpetused, noomitused, tõrelemised, karistawad pilgud, mis talle sellest ajast nii tuttawad, hakkasiwad ta peale ka praegu maha sadama, kui ka niisugusel wiisil, et seltskond sellest palju märku ei saanud wõi — saama ei pidanud.
