93
Ma ei soowiks mitte, et Mathias Lutz minu juurest kord ära läheks. Ja Teie teate wäga hästi, et noored sellid hea meelega kohta wahetawad. Ma püüan teda sõprusega enese külge köita, sest mul on teda tarwis. Tema on minu ärile nagu uut hoogu toonud — ja, ja, armas Sanna, just seesama Mathias Lutz — selle üle ära õlasid kehita ühtigi! Minu mööblid on praegu terwes Tallinnas kõige otsitawamad. Kellel wähegi head maitset on, toob oma tellimise minule. Ma ei karda praegu ühtegi wõistlust. Ja kust see tuleb? Suurelt osalt Mathias Lutzi peast ja sõrmedest. Niisugusi selli nikerduse-tööde peale pole mul enne olnud. Mis tema kõik wälja ei mõtle ja kokku ei soni! Juba räägitakse Wittelbachi mööblimoodist, Wittelbachi nikerduse-stiilist. Juba hakatakse Wittelbachi mööblid järele tegema… Kas kuuled, mamma?… Ja nüüd ära nurise enam, et ma Mathias Lutzist lugu pean.“
Mamsel Bertha oli hiilgawate silmadega pealt kuulanud. Ta waatas mamma otsa, ja see wõidurõemlik pilk näis hüüdwat: „Kas kuuled nüüd! Seda räägib su oma mees!“… Emand Wittelbach lõi aga pahaselt käega:
„Mis sa nüüd räägid, wana! Lutzi töö eest minugi poolest müts maha, aga sellepärast ei wõi sa teda weel mitte oma südamesõbraks teha. Ütle parem õiglaselt wälja: sulle meeldib tema loba; sellepärast otsid sa tema seltsi.“
„Noh, ma ei taha sugugi salata, et Lutz mulle ka oma jutu, oma mõnusa ja lõbusa oleku poolest meeldib,“ tähendas meister piipu toppides. „Seda parem ju, mida rohkem tal häid omadusi on… Nii kaugele aga — seda pange tähele, lapsed, iseäranis sina, Bertha — nii kaugele ei saa aga minu südame-sõprus Mathias Lutzi wastu minema, et ma ta omale wäimeheks wõtaksin… Seda sina, mamma, ju näid kartwat“…
