8
„Kellele ta seda öeld?“
„Matsi Priidule,“ wastab poiss kindlaste.
„Priidu waletab.“
„Uuetoa Marile öeld koa!“
„Narriwad sind.“
„Raha luband koa anda. Parun on rikas mees.“
Jaak toetab lõuga mõlema käe najale. Nõnda kõhuli maas lamedes on tal sarnadust suure laisa hülgega. Kui poisike raha nimetab, lähewad ta kõrwad weidi kikki, aga ruttu heidab tawalik tuim, ühtlane olek jälle ta näo peale. Ta ümiseb midagi, wiimaks tõmmab lapse oma juurde muru peale maha.
„Ää rumal ole ja nende juttu usu — nad narriwad sind“, õpetab ta isalikult. „Parun on rikas mees küll, aga ega ta sulle midagi — —“ Jaak saab sõna sabast kinni ja lõpetab: „Parunit põle olemaski! Eks sa tea, et sa minu poeg oled? Ega kellelgi lapsel kaht isa ole. Igal lapsel on üks isa, sinul põle koa rohkem… Teine kord näita Priidule ja Marile keelt, ehk tõsta särgi saba üles! Niisugused waleworstid! Ää kuulagi!“
Ja kui Jaak näeb, et lapsel päris leinanägu on, tõstab ta oma päratuma käpa tema punaka peakese peale ja paitab teda kaks, kolm korda. „Ää kuulagi, ma teen sulle ise tuuleweski! Ja ema teed püksid, kui suuremaks soad.“
Wäike Mait on warsti lepitatud. Ta ronib isa selga. Kaksiti tema laial, kondisel turjal istudes ja mõlema käega ta pikkadest juukstest kinni hoides, mängib Mait ratsalist. Ja Konna Jaak, noort „parunit“ oma turjal tundes, teeb suuga hobuse kabjaplaginat järele, kergitab takti järele oma kanget keha ja kannab wäikese, suurtsugu ratsaniku üle kiwi ja kännu kaugele, kenale luulemaale… Unustatud on tuuleweski, uued püksid ja säärtega saapad, unustatud seks
